Hooaja viimane võistlus oli… sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada. Pealelaskmine oli juba selline imelik. Sellised suured vead olid sees, mida
Järjekordselt on loo moraaliks see, et kui vähem trahve lasta, saaks parema koha. Need trahviringid olid eile ikka eriti rasked – rajal oli lumi kinni sõidetud ja läikis, trahviringid (ja finishisirge) olid nagu märg vatt. Pärast 300m seal ei olnud viimane ring enam üldse lihtne. Üldiselt läks kõik päris hästi
Viimane MK etapp on algamas, viimased võistlused ees. Esmaspäeva õhtul jõudsime (mina, Priit, Indrek, Kauri võistlejatest ja taustajõududega Hillar, Helvis ja Jaan), neljapäeval on meeste sprint, reedel naistel, laupäeval jälitused ja pühapäeval massid. Üldiselt on siin nagu Venemaal. Talv täies hiilguses, kondentspiim , miilits ja karvamütsid… Tuleb tunnistada, et minu
Üldiselt polnud päeval väga viga. Nagu lubatud oli, läksin täna võitlema ning üritasin kiiresti sõita ja täpselt lasta. Tuli välja ka. Hea laskmine, hea sõit. Oleks algpositsioon natuke parem olnud, oleks ka lõppkoht kobedam tulnud. Ilm oli muidugi ropp. Vihm, lörts, lumi – koos ja kordamööda. Aga vähemalt ei olnud
Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul… Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse. Ääretult naljakas võistlus. Ausalt öelda – mul ei ole nii kerget sprinti sellel aastal olnudki. Põhimõtteliselt sõitsin täiesti rahulikult, isegi jalg ei
Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;) Suusarada on jõhker. Vähemalt on ta seda olnud viimased kaks päeva, kui ilm on teinud kõik, et suusad jumala eest ei libiseks ja rada
Eelnevates juttudes olnud vihjed psühholoogilisele treeningule ei viitanud millelegi muule, kui Peep Vainu koolitusele "Saavutama õppimine". 3-5. märts olime Priiduga mõlemad seal, mina lausa teist korda. Esimene kord oli 2006 mais. Mida ja kuidas seal tehakse, seda võivad kõik ise koolituse tutvustusest lugeda. Või raamatust "Kõige tähtsam küsimus". Ma panen
Kaks trahvi, kaks punkti. Parem ikka kui mittemidagi, aga neid trahviringe oleks võinud natuke vähem sõita. Mulle piisas täiesti sellest ettenähtud 7,5km, lisa 300m ei tulnud küll kuidagi tulemusele kasuks. Üldiselt oli väga raske võistlus. Ükskõik palju ma tahan või üritan, et ole "purakat" sees, kui klassikuid tsiteerida;) Mingis oma
Peaaegu. Peaaegu oleks lasknud nulli ja peaaegu oleks kümne hulka saanud. Kurat, kõrgele olen enda lati ikkagi seadnud;) Ei, tegelikult olen rahul. 19 esimest lasku lasksin pihta – seda olen elus suutnud vaid kahel korral veel ning saavutasin hooaja teise tulemuse. Hommikune staadion tervitas meid 14 miinuskraadi ja tõusva päikesega.
Tervitused Kanada British Columbia väikelinnast Squamishist. Oleme ennast üsnagi sisse seadnud, võistlusrajadki on üle vaadatud ja aklimatiseerumine käib täie hooga. Sõit oli tavapärane. Soojenduseks ei tahetud Tallinnas lennuki peale lasta, aga edasine läks harjunud rada. Marsruut Tallinn-Helsingi-London-Vancouver ja sealt edasi bussiga Squamishisse. Lennureis ei olnudki eriti hull. Paar seriaali, üks