Haanja laager lõppes laupäeval tüdrukutel kolmepoolese, meestel neljatunnise treeninguga. Mõned sõitis rulle, mõned ratast ja mõned, kaasarvatud mina ja Priit sõitsime pool aega rulle, pool ratast. Külalisesinejatena olid kaasas (ja tegid tempot) Silja murdmaasuusatajate hulgast ja minu Xdreami tiimikaaslane Olaf A&T Spordist.
Üllataval kombel ei mõjunudki see pikk treening laagri lõpus kirvelöögina selga. Kõik olid täitsa kõbusad, meie isegi niivõrd, et läksime pärast lõunat Kurgjärvele tennist mängima. Järelikult – tuleb järgmine kord veel rohkem treenida;)
Laagri lõpu tähtsündmus oli hoopis reede hommikul peetud treeningvõistlus. Laskejooks, naised 3×1,5km, mehed 3×1,9km, kaks laskmist, trahviringid. Esimene kord kõrgelt, et mitte öelda maksimumpulsilt lasta (Leedu naljavõistlust ei arvesta). Kuna jooksumaa oli selgelt pikem kui sprindis muidu tavaks (naistel 3x1km, meestel 3×1,3), siis ei tõotanud sealt ka midagi head tulla. Ühesõnaga, läksin starti pigem realistlikus-pessimistlikus meeleolus ja alustasin rahulikult. Põhiküsimusi oli kolm:
- Kas keegi meestest saab mõne tüdruku kätte (stardivahe oli minut + poistel pikem ring)?
- Kas surub pulsi üle 185?
- Kas tiirus üleüldse märki näeb?
Võistluse lõppedes võis vastata kõigile kolmele küsimusele jaatavalt. Taku saadi kätte, ei mäleta, kas oli see Kauri või Indrek. Maksimumpulsiks sain 189, sealjuures viimase ringi keskmine 185… Ning laskmistulemus 0+1. Edu teise koha (Kats, 1+3) ees veenev. Meestes võitis Indrek (4!!!!+1). Priit ei teinud kaasa, sest enne on vaja ilusti terveks saada, tema treenis rahulikult.
Järeldused:
- Helvise massaaþ enne ja pärast võistlust mõjus vist hästi. Halvasti kindlasti mitte. Pärast võistlust oli kohe väga meeldiv.
- Tuima töölooma tunne. Suudan küllaltki ilusti tõusva tempoga algusest lõpuni joosta, aga tippkiirus jääb madalaks. Viimasel ringil oli kops ka nii kinni, et kohe oli. Vilistasin päris korralikult. Samas pulsi sain üles, ilmselt on koormustesti ajast mõni asi muutunud (seal oli maks 182). Lõpukiirendust olin ka võimeline tegema. Järelikult – KRP mehhanismid on töökorras, anaeroobne töövõime jms nõrga, mida oligi juulikuu kohta arvata.
- Laskmises olen ma üks kobauss, nagu Priit ütleks. Lamades viimane märk kukkus alles siis, kui ma juba matilt püsti olin. Kui aus olla, siis ma isegi ei näinud, et kukkus, puhtjuhuslikult vaatasin relva ära pannes, et näe, null. Igaks juhuks küsisin veel treenerite käest üle… Püsti lasin puhtalt oma. Ma lasen trennis ka nagu raudnael igas seerias ühe lasu mööda. Tuleks see rumal komme ära lõpetada.
Ning kokkuvõtvalt võin öelda, et tehke või tina, ei ole Indreku-taoline jooksjatüüp, suusatada meeldib mulle ikka rohkem. Nii et ma arvan, et kõik teavad, kellele peatreener, vabandust, vanemtreener Zahkna vihjas, kui suvebiathloni MMi ajaks veksleid välja jagas;) Igastahes mitte mulle.
Nüüd muudame teemat ja tegeleme pealkirja teise osaga.
Alates tänasest võin ma sõita ilma vahtralehtedeta. Aplaus. Nagu täitsa vana inimene juba, ülikool läbi, juhiload käes… Nüüd peaks veel kiiresti mehe, maja, lapse, koera ja korraliku töökoha muretsema. Hea küll, mees, maja ja koer mul tinglikult võttes juba on, aga korralikku töökohta küll ei paista. Mitte et tahakski. Muuseas, erinevalt üldtraditsioonist on minul mõlema loa peal täiesti viisakas pilt olnud. Uskumatu. Võibolla keegi mudib neid pilte pisut pärast automaadist tulekut?
Lisaks käis Priit veel magistri sisseastumiseksamit tegemas, ütles, et oli tema jaoks loterii allegri. Hoiame pöidlaid. Homseks on lootust, et läheme ostame ära riidekapi sisud, siis saab igal pool vedelevatest riietest võibolla lahti. No hea küll, oleme realistlikud, vast vedeleib neid siis mõnevõrra vähem. Samuti avastasin Kreenholmi poe, kus suhtliselt odavalt suhteliselt vajalikke asju müüakse. Elu nagu hernes.
Mitut toonekurge te olete korraga põllul näinud? Tegin täna isikliku rekordi – 16. Rahulikult seisid. Ükskord varem nägime Priiduga seeeest väga lähedalt kolme sookurge. Vähemalt ma arvan, et need olid sookured, igal juhul suured hallid pikkade koibadega mitte just kõige osavamad linnud. Meie tulime ratastega mäest alla ja nad jäid sõna otseses mõttes meile tee peale ette. Ma ei tea, mida nad seal metsavahelt otsisid, aga lendu tõusmiseks oli tee vist liiga kitsas ja nii nad üritasid metsa põgeneda. Eriti ei õnnestunud, sest tee ääres oli mingi risu, üks takerdus sinna ja kukkus veel pikali ka. Kummaline kogemus oli ühesõnaga.
Loodusest tagasi trennilainele. Praegu on siis puhkenädal, 30.juuli hakkab Otepääl uus laager. Pühapäeval enne seda lähevad mõned, kes jalga tahavad teritada, sealhulgas Priit, Cesisesse. Seal on selline iga-aastane laskejoosku võistlus. Lühike sprint, ühisstardid, linnas sees, laskmine on sealse linnuse see ja ring põhimõtteliselt ühes väravast välja, teisest sisse. Üks aasta sai isegi käidud ja tuldud tagasi diplomiga, kus oli kirjas, et naiste teine koht, Kauri Kõiv. Siinkohal tahaksin homsele sünnipäevalapsele ka õnne soovida. Igal juhul, Cesise võistlus on üldiselt üsna tore võistlus ja üsna viisakate auhindadega ka, aga mulle Leedust aitas. Mul on aega jalga teritada ka veel küllalt. Las seekord teised võtavad Võnnu ära…