Mokk lõhki nagu jänesel

Otepää laager algas paljutõotavalt – esimeses trennis kukkusin rullidega näo lõhki. Ei midagi väga hullu, lõualt ja nina alt nahk maas, huul lõhki ja ilusti paistes (Botox-süsti lähimad paar päeva kindlasti kohe vaja ei ole) ning esihammast sai ka pisut lühemaks lihvitud. Lisaboonusena üks põlv marraskil ja briljantrohelise alt kumab kergelt sinist ning üks kivi äestas pisut vasakut peopesa.

Loo ise võib kokku võtta sõnadega hooletus ja ebaõnn. Otepää vanal rullirajal ehk siis Otepää-Nüpli-Sihva teel on Hobustemäe juures üks kurv, mis on alati hirmsat moodi väikseid kive täis. Sõitsimen ja  jutustasime Sirliga vaikselt, kui ilmselt jäi mulle üks kivike ette, rulli ratas oli blokis ja minu nina võttis suuna maa poole. Olen seal ennemgi niimoodi käed maha pannud, kuid seekord oli ilmselt ajastus halb, täpselt tõuke hetk, nii et andsin endale veel hoogu juurde. Kokkupõrge oli valus. Verd ikka tilkus, vaatasin peopesal hambatükki ja lootsin, et ehk ei ole hokimängija naeratust. Tagasi ma poleks olnud võimeline sõitma, mul oli niisamagi üsna paha olla, püsti seistes kippus süda pahaks minema… Aga Saare turismitalu oli sealsamas lähedal, head inimesed lubasid helistada ja kutsusime treeneri järgi. Haiglas puhastati mind vilunult ära, eks sellised ole seal varemgi nähtud ja ilmselt nähakse veel.

Nüüd siis istun toas, hoian vaheldumisi külma ja kummelikompressi huulel, ega suurt midagi teha ei anna. Ülejäänud asjad on kriimustused, pisut leemendavad ja kipitavad, aga ei midagi hullu. Midagi õmblema ei pidanud. Luud-kondid terved, kiiver oli ka ilusti peas. Ei tea, kas tast abi oli. Vast nina ja otsaesise päästis ära ning põrutusest ka, aga ma pole kindel, sest ühtegi asvaldimärki küljes ei ole.

Ei olnudki tükk aega rullidega midagi lõhki kukkunud, viimane kord oli 1999. aasta suvel. See oli muidugi korralikum laks, siis oli poolelt seljalt nahk maas, pesta ja ujuda ja üht kätt liigutada eriti ei saanud ning õla peal on mul selles kenake arm. Ning pärast seda polegi nagu midagi olnud. Käsi ja põlvi on maha pandud ikka, aga katki pole kuskil saanud. Üks suvi kukkusin rulluiskudega ainult põlve lõhki, see oli vist 2003. Ma olen rohkem nagu oksa-jalga-jooksmise-tüdruk;)

Ühesõnaga, kuigi kohe pärast kukkumist oli hetkeks lootusetu tunne, siis nüüd olen juba positiivsem. Õhtuse trenni jätan vahele, et huul ilusti kokku ennast kasvataks ja veritsemise ära lõpetaks, annan pisut rahu. Aga homme olen ilmselt taas rullirajal;)