Kontiolahti on väike asula Põhja-Karjalas, Joensuu lähedal. Põhimõtteliselt on siin mets. Laskesuusastaadion on keset metsa. Meie elame traditsiooniliselt keset metsa. Suusarajad on keset metsa ja seal on paar vallatut kurvi ja paar päris suurt mäge.
Kui ma viimati Kontiolahtis käisin, siis lõppes see nii, nagu pildilt näha on. 2005 Juunioride MMi teate pronks. Läks päris hästi, arvestades et selle hooaja MK parim koht oli vist 80 ja ma olin jaanuaris-veebruaris umbes kuu aega haige. Aga selleks ajaks olime kõik (Taku, Sirts, mina) vormis ja laskmine läks ka hästi, kamba peale 5 varupadrunit ja nii me olimegi Venemaa ja Saksamaa järel kolmandad. Saksa võistkonnas olid muuhulgas Katrin Hitzer ja Magdalena Neuner. Ilmselt ei vaja lähemalt tutvustamist.
Üleüldse on läbi aastate päris palju Kontiolahtis käidud. Euroopa Meistrivõistlused, Maailma Karikas (2003 – 2+2 trahvi, 56; 2006 – palju trahve, 51), igasugu muud enne-hooaega võistlused. Rada on päris tuttav ja päris ränk. Ütleme, et esimene ja viimane 500m on normaalsed. Ülejäänud osa on üsna ränk. Nii ränk, et kui juunioride MM oli, siis individuaalis sõitsime kahte erinevat ringi, kerget ja rasket. Ilmselt oleks viis rasket ringi juunioridele liig olnud. Aga siin on üks tõus täielik mõrvar. Teate seda tõusu, mis Otepääl seal lageda peal, lumehunniku kõrval on. Hobuserauas, noh. Selline päris järsk nukk. Vot siin on umbes samasugune, aga neli korda pikem. Või natuke rohkem. Ma teen pilti kunagi. Ja konks on veel selles, et see ei ole ainus tõus. Enne seda on veel üks vahva, küll üsna lauge, aga kõrguste vahelt veel suurem ning igatpidi pikem tõus.
Eile õhtul tegime väikse "jalg ja kops lahti" sõidu. Lühikesed ringid (2+1+1+1+3), neli laskmist LPLP, ilma trahviringideta. Tiirus oli tuul. Kopsu sai lahti küll. Jala sai tõusu peal korralikult kinni, aga õhtul massöör jälle väitis, et pole hullu, päris hea on. Igal juhul – esimene ring oli lihtne. Keskmised ringid olid lihtsalt nii lühikesed, et väsida sai ainult natukene. Ja viimane ring, ohohoo. Sirli startis minust minut ees ja selleks ajaks oli juba peaaegu silmside, läksin teda hirmsa hooga püüdma. Ja siis, keset laskumist, täpselt enne ärapöörakut, vaatan – Sirli tuleb teiselt poolt vastu. Selge pilt, sõitis pöörakust mööda. Mul kohe motivatsioon kukkus pauguga. Ja siis sain keset teist tõusu hirmsa haamri. See oli see pikk lauge tõus. Täielik kangestumine. See ongi konks, et laugel tõusul tuleb sõita, tõugata, samas kui järsul tõusul piisab astumisest. Nii et mina kangestusin. Sirts, kes mind visalt jälitas, oleks mu peaaegu kätte saanud. Õnneks saab iga tõus ükskord otsa ja siledal maal olin ma taas sõiduvees. Viimane tõus, see järsk, sai pikkade sammudega astudes ületatud, ning lõpusiledate peal olin ka tugev ja vahe Sirliga jälle suurenes. Lõppkokkuvõttes võis öelda, et mootor jõudis vedada küll, aga lihased ei tahtnud järgi tulla. Selgeks sai ka see, et neljapäeval tuleb kohe kindlasti raske võistlus, mida tuleb alguses väga rahulikult võtta, eriti tõusudel. Muidu on viimaste ringide ärakukkumine hirmus. Hea uudis oli iseenesest ka see, et õlg ei andnud praktiliselt üldse tunda, ravi vist mõjub.
Laskmisest ka. Kuivad numbrid – L+P+L+P 0+4+0+0. Omapärane seeria, või mis? Lamades oli ülilihtne lasta. Tuul oli, aga üsna stabiilne. Püsti… no ei oska midagi öelda. Esimene tiir oli sama õudne, kui Olosel. Hirmus tuul, märki ei näinud. Silme ees kangastus juba viimase tiiru viis trahvi. Otsustasin minna riski peale, üle viie ikka ei saa ju lasta. Ja lasin kiiresti, näen-päästan rütmiga ja märgid muudkui kukkusid. Täiesti võimatu. Praeguse seisuga on püsti täpselt selline seis, et kuidas trehvab. Eile hommikul lasin trennis näiteks kolm nulli ja ühe korra kolm trahvi. Ma tean, et ma võin kõik pihta lasta, aga vahel lihtsalt ei saa üldse mitte kohe. Lamades on selle võrra kindlam, et üle kahe on ikka tõeline ebaõnn, pigem lasen nulli või ühe, üsna kindlalt. Püsti on pisut loterii-allegrii. Veab-ei vea. Aga vaatame, mis võistlused toovad…
Nii et neljapäeval hakkab peale… Üles on andnud ennast 35 võistkonda, võistlejaid pakuks mehi 120-130, naisi 100-110. Põhimõtteliselt tulevad kõik kohale, sest teadupoolest on see MK ühtlasi kvalifiktsioon edaspidistele. Täpne süsteem on piisavalt keeruline, aga lihtsustatult tuleb olla selle MK kokkuvõttes 90 parima sees, et edaspidi stardis olla. Tele nõudmised, ei viitsita 120 meest näidata, seega tuleb osavõtjate arvu kärpida. Ülejäänud lähevad Euroopa Karikale, seal on 10 parimal võimalus tagasi MKle tulla. Keeruline süsteem, IBU lehel on kuskil seletus üleval ka.
Eesti tiim on võitlusvalmis. Eilne tüdrukute võistlus näitas, et üsna ühtlane tiim. Taku oli pisut aeglasem, aga mitte oluliselt. Mina, Kats, Sirts olime põhimõtteliselt 30 sek. sees, kuigi Sirli aeg arvestati umbes-täpselt suvaline selle viimase ringi äparduse tõttu. Nüüd on ainult küsimus, et kas teised on saanud tugevamaks või olen mina nõrgemaks jäänud? Eelistaks muidugi seda esimest varianti. Ja sel juhul, hoidke alt.
Täna veel ma mingeid prognoose ei anna, kolmapäeva õhtu-neljapäeva hommik teeme pikema analüüsi vormist, eesmärkidest ja stardiprotokollist.
Priidust ikka ka paar sõna, palun!
Lase vahest Priitu ka ikka siia oma tegemistest kirjutama, kuidas tal ettevalmistus sujunud ja kas on uue margi suuskadest leidnud juba ka miskit asjalikku? Ootab põnevusega uut hooaega. Jõudu, hoidke tervist!
Toredasti kirjutad!
Lugedes tuleb selline tunne, nagu viibiksin ise ka samas laagris. Suurepärase samastumisvõimaluse annad oma vahvate jutukestega. Aitäh ja palju edu võistlusteks!