28.11.2007 – Hooaeg algab homme

Homme on siis hooaja esimene start. Kerge ootusärevus on juba sees, tahaks juba rajal olla. Kaua ei ole oodata vaja – homme kell 11.30 hakkab MK-hooaeg peale. Ettevalmistused juba käivad.

Ma olen üritanud hoiduda igasugustest ebausklikes rituaalidest enne võistlust, sel lihtsalt põhjusel, et ma ei usu, et ebausk oluliselt kasuks tuleks, ma pigem usun endasse. Aga tahes-tahtmata on siiski kujunenud mõningad rituaalid, mida mulle meeldib järgida. Ise ma väidan endale, et need pole mitte rituaalid, vaid täiesti mõistlikult põhjendatud tegevused.

Kõige olulisem on päev enne võistlust, ametlik treening. Ametlik treening on selline treening, kus kõik on nagu võistlusel. Enne ametlikku treeningut puhastan püssi, kontrollin kruvid üle, lõikan ära küüned (endal, mitte püssil). Ametlikuks treeninguks läheb sama riietus, mis võistlusteks. Treening ise on lühike ja lööv. Sõidan soojaks, lasen peale. Siis teen neli tiiru, esimesed kaks rahulikult, viimased vähe teravama tempo pealt. Sõidan võistlusringi, olukordi ise peas läbi mängides – kus kiirendada, kus rahulikumalt võtta.  Kui ees on pikem sõit, vaatan potentsiaalseid jootmiskohti. Teen mõned võistlustempos liigutused ka, et rütmi sisse saada. Trenni lõpus veel väike suusatest ka. Kokku mitte üle 1:30, üldiselt rahulik, mõned sutsakad sisse.

Võistluspäeva kava sõltub võistluste kellajast. Valdav enamus starte kipub jääma lõuna ajale, nii umbes kahe ajal. Sel juhul on käin pärast hommikusööki kergelt jalutamas-võimlemas, umbes kell 11 kerge lõuna. Riietuse vaatan enne sööki tavaliselt valmis, kaasavõetavad asjad pakin ära, mis selga, selle panen lihtsalt valmis. Üldiselt riietuse koha pealt suurt valikut ei ole, võistlusdress on kogu aeg sama, soe pesu sõltub ilmast. Õnnesokke ja -pesu mul ei ole, on ainult mõned eelistatud komplektid. Peatingimus – mugavus ja järgiproovitus, uusi asju ei maksa selga ajada, pärast hõõruvad või midagi. Pärast sööki tuleb ennast valmis sättida, igaks juhuks, kui dopingukontroll peaks tulema. Ja eks varsti ole staadionile minek ka, pool tundi enne pealelaskmist, st poolteist tundi enne esimest starti, võiks kohal olla. Siis suusatest, tund aega enne esimest starti hakkab pealelaskmine. Sõltuvalt enda stardinumbrist lähen varem või hiljem välja, aga 15 minti enne esimese starti peab olema peale lastud ja veel 5 minuti pärast suletakse võistlusrada. Sellepärast laskesuusatajad eelistavadki ees startida…

Homme on võistlus (õnneks) hommikul, saab varakult läbi. Enda stardinumbrit ei oska pakkuda, peaks olema teine grupp, pakuks et osavõtjaid tuleb umbes 110, nii et umbes 30-90 number – esimene grupp on kummist. Loodame, et eespool. Teised, st Kadri, Sirli, Tagne, kõik on esimene grupp.

Enda vorm on suuresti küsimärk. Kõigi eelduste järgi ei tohiks ma väga vilets olla, samas on see sügis ainsad võrdlusvõimalused olnud soomlaste ja ukrainlastega. Aga nendega võrdlemine on ka selline poolik, sest kunagi ei tea, mis vormis nemad on. Kui kaotad sakslasele minuti, kaotad maailma paremale minuti. Kaotad Oksana Khvostenkole minuti, kaotad maailma parimale 1-3 minutit. See on nagu meil siin omavahel, teised tüdrukud kaotavad mulle 30 sek, mis on märksa vähem kui eelmisel aastal, aga nemad ei saa öelda, kas nad on paremad või halvemad, sest mina ei oska öelda, kas mina olen parem või halvem. Nagu meile füüsikatunnis öeldi – kõik sõltub taustsüsteemist. Igal juhul endale tundub, et ma ei ole kehvem. Vist. Trennis vaadetes tunduvad kõik teised maruvõimsad… Võistlus tuleb kõigile raske. Rajad ei ole siin kõige kergemad, vahed peaks tulema suured. Eelmine aasta kaotasin ma kiiremale sõitjale esimesel distantsil 4.17, olid rasked tingimused, aga kerge rada. MMil oli kaotus pisut alla 4 minuti, hiilgesõitudel Hochfilzenis ja Lahtis alla kolme. Ütleks, et viie minuti piir on veel viimane, millega võib rahule jääda (eile tehtud kontrollvõistlusel sõitis Priit 3km ringi minuti kiiremini kui mina üleeile, ja tema peaks naistes veel üksjagu kiirem olema). Alla nelja oleks juba hea, eriti esimese stardi kohta. Aga paljuski sõltub, kui kiireks võistlus kujuneb ja kui suure haamri seal tõusudel ikkagi saab…

Laskmine on küllaltki kaootiline. Lamades tundub praegu lihtne, samas trehvab ikka vahel kaks trahvi sisse ka. Üldiselt ei tohiks üle ühe lasta. Püsti on keeruline. Võib tulla palju trahve, aga võib ka null tulla. Kui vaadata viimast kontrollvõistlust ja veel ühte kiiremat liigutamist, mis me Sirliga tegime, siis keskmiseks tuleb neli trahvi nelja tiiru peale. Distantsi oleks see tegelikult kehvake tulemus, tegelikult tuleks lasta mitte üle kahe… Aga enda vormi arvestades võiks öelda, et 1 või vähem on suurepärane, 2 väga hea, 3 hea, 4 rahuldav, 6 viimane, millega läbi ei kuku ehk kasin ja üle selle siis mitterahuldav. Samas ei maksa unustada, mis Olosel juhtus, aga nii labiilne ei tohiks enam olla.

Eelmine aasta lasin 1+3+1+1 ja olin 65. Distantsis peaks minu jaoks trahvid ja kümme seotud enam-vähem seotud olema, ikka nii, et üks trahv kümmes koht, kaks trahvi – kahekümnes jne. Selle järgi peaks prognoosi järgi neli trahvi andma umbes-täpselt neljakümnenda koha. Aga vaatame. Absoluutseks miinimumeesmärgiks (vrd absoluutne null) on stardikoht järgmisel MKl ehk 90 koht, aga see on rohkem selline enda lohutuseesmärk. Tegelik miinimumprogramm näeb ette esikuuekümne, punktikoht oleks juba väga hea. Eelkõige on siiski aga tegu enda testimisega, tähtis on see, mis tunne endale pärast sõitu jääb, kas on lootust või ei…

Meestest niipalju, et stardivad Priit, Kauri, Roland. Priit ja Kauri esimene grupp, Roland neljas. Indrek on pisut tervisega kimpus, kindluse mõttes ei hakka riskima, hoaib rohkem sprindiks.