Enam-vähem olen nüüdseks väsitavast nädalavahetusest välja puhanud. Minu puhul, antud hetkel, osutus kuue päevaga neli starti teha ikkagi parajaks katsumuseks. Pühapäevaks olin omadega üsna õhtul ning pärast võistlust ei olnud mitte pettunud käest libisenud medali pärast, vaid hoopis rõõmus, et see üritus läbi sai.
Tegelikult olin juba laupäeval päris väsinud. Aga sprint on selles mõttes hea lihtne, et esimene ring on stardikiirendus, teise ringi vead ka kuidagi läbi ja siis viimane ring on juba lõpuspurt. Otepää ring oli ka selline, et põhimõtteliselt oli vaja 1,5km üle elada, ringi lõpuosa oli peamiselt allamäge. Ühesõnaga, väga raske oli. Laskmine oli ka nii ja naa, esimene läks mööda, aga vähemalt viimase sain pihta;) Nii et olin tubli, sellel aastal pole ma üheski sprindis nii hästi lasknud, kuigi arenguruumi veel on. Neljas koht pole küll väga uhke tiitel, aga sellest hooajast mul pole lihtsalt midagi paremat vastu panna. Videol Sirli esimene, Kadri teine ja minu viimane ring;)
{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/dddcUrsot70}
Pühapäeval sai hommikust saati telekast ja mujalt kuulda, kuidas medalit loodeti – huvitav kellelt? Ise muretsesid pigem selle pärast, kuidas see võistlus lõpunigi sõita. Tõesti ei jõudnud ennast enam näost siniseks pingutada ja valisin üldiselt loksumis- või rippumistaktika. Ehk ise tempot tegema ei tikkunud, aga maha jääda kellestki ka ei kavatsenud. Alguses tundus selline taktika toimivat. Esimesse tiiru tulime 3-5 koht kõik rõõmsalt koos ja mina lahkusin sealt nulliga ning teisena. Hea tunne oli. Esimese sain kiirelt kätte, siis loksusime mõnda aega koos ning ootasime, et ülejäänud punt ka järgi jõuaks. Jõudiski. Ning enne viimast laskumist pakkus venelanna mulle liidrikoha. Iseenesest ei olnud ma sellest plaanist just vaimustuses, aga siis mõtlesin, et mida ma kardan? Tuleb õppida liider olemist ja igast võimalusest kinni haarata.
Ja nii ma saabusingi teise tiiru liidrina ning sinna mu kõrge lend kahjuks lõppeski. Esimene läks mööda, hää küll, selles polnud midagi uut. Aga et neljas ka – see võttis juba käe värisema ja sinna läks ka see viimane lask. Põhimõtteliselt sattusin mingi hetk kergesse paanikasse ja põhitõed läksid meelest ära. Eks seal oli mitme asja koosmõju: väsimus, kerge tuuleke, vähene konkurentslaskmise kogemus ja liidrikoorem. Mis seal ikka, sinna see võistlus jäigi.
Trahviringil oli isegi hea sõita, nüüdseks olid kõik pinged kadunud ja selle võrra võis ka rajal kergemalt võtta. Ma tean küll, et nii pole ilus, aga ma tõesti ei tahtnud enam. Kolm korda olin ma ennast sellel nädalal juba auku sõitnud, neljandat enam üldse ei tahtnud. Aga ega see tulemata jäänud. Viimasel ringil ei lubanud uhkus ühelt teiselt venelannalt ära saada. Kuigi esimese tõusu lõpus tundus, et ta siiski läheb eest ära, siis järgnevad laskumised taastasid mu ju piisavalt, et viimastel tõusudel ise ja otsustavalt rünnata. Vähemalt see skalp sai võetud;)
Ma ise ei ole pettunud. Tähendab, mitte selles võistluses, küll aga terves selles hooajas, mis on aga omaette jutt. Laupäeval tegin ma väga korraliku võistluse, MK-konkurentsis oleks olnud kindlalt 30 seas, pigem isegi eespool. Pühapäev oli kannatuste rada, aga siiski minu selle hooaja parim jälitus;)
Enne võistlust käisin ka veretestis. Hemoglobiin 132 (minu kohta normaalne), aga WBC 4,5 ehk alumine piir ehk immuunsust pole ollagi. Ime ka, et siis iga väiksema tuulehoo peale nina jookseb ja köhu kolme nädalaga ära ei lähe. Ning ilmselt puhus tuul ka esmaspäeval, sest õhtuks viskas korraliku palaviku ülesse, üle 38 pole mul enam mitu aastat olnud. Hetkel tundub küll, et see oli ainult väike hoiatus, sest hommikul oli palavik läinud. Tundub, et pigem mingi kõhuasi, sest kuigi otseselt pidevalt vetsus istuma ei pea, on tunda, et kõhus pidevalt midagi toimub. Loodan kõige paremat ning hetkeseisuga lähen siiski homme Kontiolahti. Eks seal annab ka veel enesetunnet vaadata.