Nagu märkamatult ongi käes juunikuu. Laskesuusataja jaoks tähendab see aga seda, et aeg on hakata erialaselt treenima. Laupäeval avame Otepääl laagrihooaja, Elva onn (mis on läbinud järjekordse uuenduskuuri) juba ootab meid.
Täna tegime väikse lasketesti, traditsioonilise 30+30 punktilaskmise. Üldiselt – polnud paha. Mina purustasin lamades rekordeid. Viimane seeria 99 ehk üks lask oli mitteideaalne (senine rekord – 98) ning kokku 289, mis tegi eelmisele tippmargile lausa 4 punktiga haledalt pähe. Ei kurda. Väristamist ja ülepunnimist oli küll ohtralt, aga sain siiski enam-vähem hakkama. Püsti lasin enda idealistlike standardite järgi kohutavalt, aga tegelikult täiesti viisakalt 75+75+76. Värisesin märksa rohkem kui asi väärt oli. Kokkuvõttes sai siiski järjekordselt 500 punkti piir purustatud – 515. Eelmisel aastal samal ajal lasin 505.
Täna tegin ka hooaja esimese rullitrenni. Peamine huvi oli jälgida, mida jalg suusasaapast algab, kevadel ei olnud nende suhted just liigsõbralikud. Ütleme nii, et polnud viga. Tunda andis, aga üldiselt annab iga uus liikumisviis tunda. Nii et olen jätkuval lootusrikas. Ka jooksu osas on seis paranenud. Kui esimest korda võttis tunniajane jala peal oleks mitmeks päevaks lihased valusaks, siis viimatine 1:15 imikaots ei omanud mingeid negatiivseid järelmõjusid. Nädala lõpus on kavas juba poolteist tundi.
Varbaküüned on jätkuvalt oranžid. Uus äriidee – küünte püsivärv. Juukseid, ripsmeid ja kulme ju värvitakse, isegi püsimeiki tehakse, mis siis mitte küüsi püsivalt värvida?