Ramsau võib küll tunduda idüllilise mägikülana, kuid tegelikult olen viimastel päevadel avastanud siin mitmeid salakavalaid vandenõusid.
Esimene vandenõu ei olnud suunatud küll otseselt meie, vaid pigem murdmaakoondise vastu. Kõik see aeg, mis nad siin olid, oli liustik praktiliselt tühi. Nende viimasel treeningpäeval oli näha mõningaid tðehhe ja itaallasi, aga nii kui nendest õhk puhas oli, oli liustik kohe rahvast täis. Tðehhi, Itaalia, Soome ja Rootsi murdmaakoondised, osa Slovakkia biathlonist ja veel mõned minu poolt mittetuvastatavad isikud oleks nagu omavahel kokku leppinud, et kui eestlased läinud, siis lendame peale. All kohtasime ka USA kahevõistlejaid (?!). Igal juhul on nüüd üleval rahvast “nagu tavaliselt”, aga tipptund siiski ilmselt alles tulekul.
Teine vandenõu on küll puhtalt meie vastu. Ilm. Liustikul voolavad veed ning valitseb statsionaarne sula, suusk ei libise üldse. Laagri alguses sõitsid ringi marurahulikult u 35 minutiga, siis nüüd vaatad, et saaks kuidagi 50 hakkama… Päris väsitav on nii aeglaselt sõita, kiiremini oleks kahjuks veel raskem;) All oleme ka vihma saanud, ükspäev oli isegi äike! Aga tegelikult on olnud üsna keskmiselt hea ilm. Tollesamal äikse päeval saime tiirus märjaks, muidu on laskmised ikka kuiva relvaga saanud ära teha ning tavalises trenniski oleme üsna hästi pääsenud. Eile hommikul sadas välja minnes veel korralikult, aga 20 minuti pärast hakkas juba päike pilvede vahelt piiluma.
Ojaa, see eilne trenn või õigem oleks öelda – eilne päev. Hommikul rullidega Pichli tõus. Meie nõrkade laskesuusatajatena tuleme ainult 330m tõusu, murdmaa paneb tavaliselt nii üles kui vähegi saab, see teeb umbes 700 meetrit veel juurde… Aga see-eest meie tulime lausa kolm korda. Ei olnud lihtne, aga aastatega on see tõus nii tuttavaks saanud, et lihtsalt tead, et elad ära, kuigi pärast esimest 5 minutit on käed ja kõht juba kanged, aga 25 minutit tuleb veel suruda… Tahaksin õnne soovida rootslastele, kellele see tõus (täispikkuses!) oli väike treeningvõistlus. Meie nägime neid veel üsna tempokalt liikumas, päris üleval polevat enam eriti hästi aru saanud, et kiiresti üritavad sõita.. Õhtul oli meil väike laskevõistlus (aplaus, täname), jooks ja treening neile lihastele, mis veel valusad ei olnud. Põhilõbustus – hüpped. Tänaseks on tulemus käes – selg ei ole valus, sääremari on ka üsna reibas, biitseps võiks ka veel midagi teha. Muus osas – läbi nagu läti raha. Homme on kavas kiirendused;)
Üldiselt on laageri läinud nagu lennates ning üsna hästi. Loomulikult võiks alati ilma üle vinguda, aga ma olen ka kordades hullemaid näinud. Lihased on niiehknaa laagri lõpus valusad ja väsimus kallal. Priit ainult nohutab mul siin kergelt kõrval ja on mõned suusatrennid ettevaatuse mõttes vahele jätnud. Ainult kaks treeningpäeva ongi veel jäänud.
Olgu, mis on, meie treenime edasi.