17 päeva esimest Ramsau laagrit on läbi. 10 päeva pärast tagasi. Vahepealsesse aega jäävad lisaks muudele asjatoimetustele ka Eesti meistrivõistlused suvebiathlonis (rullidelt), mis on ühtlasi ka koondise katsevõistlusteks MK-sarja kohtadele (mida sel aastal on 3+3).
Viimane suusatreening Ramsaus kujunes… huvitavaks. Ei, suusatreening ise läks hästi, öösel oli kõvasti lund tulnud ning rada oli märksa paremas korras kui viimasel nädalal üldiselt, aga kogu ülejäänud üritus kippus väga ajamahukaks. Läksin seekord üles meie soome kamraadidega, sest Priidul oli jätkuvalt nohu ja kurk kare ning Katsil puhkepäev. Olime väga varajased – “nüüd saab kindlalt esimese gondli peale”. Saimegi – ainult 25 min tavapärasest hiljem. Ei saanudki aru, milles probleem oli, kas selles uues lumes või milleski muus, aga oodata sai kõvasti. Ning isegi siis tegime ühe valestardi – sõitsime pisut üles, jäime seisma, kõlkusime natuke ja tulime alla tagasi. Teine katse õnnestus. Allatulek läks esmapilgul libedalt. Et Annukal oli vähe pikem ots, siis läksime Jariga varasema gondliga ning tegime teda oodates väikse lõdvestusjooksugi ära. Annuka tuligi järgmise gondliga ja panime autole hääled sisse. Paar kurvi allpool oli aga ummik (?!) ja kiirus kahanes paraja jalutuskäigu tasemele. Alguses vaatasime, et mingi traktor pidurdab, küll autorivi sellest varsti mööda saab! Aga tempo ei muutunud. Siis nägime eespool lehmi vilksamas – no need on siin varemgi teedel jalutanud, küll need varsti kuskile metsa aetakse! Aga ei kedagi. Järjest rohkem oli mul tunne, et siia on mingi suurem koer maetud, selline paras hobune, sest a) mõned lehmadest olid kaunistatud b) rahvast oli maru palju kaasa jalutamas c) mälusopist nagu kerkis üles, et tänasel kuupäeval on siin mingi üritus. Millal sportlased enne mingitest kultuurisündmustest midagi teadnud on, ikka avastad ootamatult, et jälle on mingi suurem püha või päev või lihtsalt pühapäev ning jõusaal polegi lahti;) Igal juhul tulime alla tubli tunni. Teadjamad räägivat, et jooksuga pidi umbes 40 minutit tulema. Annuka panime kolmveerandil teel maha, jõudis kõvasti enne meid. Lõppkokkuvõttes – 1:40 suusasõidu peale kulus 5 (viis) tundi. Väljasõit oli 7:30, tagasi jõudsime 12:30…
Üllataval kombel polnudki laagri lõpp niiväga raske, minu jaoks oli surnud punkt kuskil keskel. Lihas oli muidugi väsinud, viimane kiirustrenn ei tulnud väga lihtsalt, ka laskmine hakkas kohati labiilseks minema ning kuiva tegemiseks oli vaja ennast pisut tagant sundida, aga tavaliselt olen ma märksa suurema haamri saanud. Kaks võimalust, kas sai vähe treenitud või siis olen tugevamaks saanud;) Tegelikult on ainult hea, et ennast väga sügavasse auku ei treeni, siin on lootust, et tervis ka paremini vastu peab.
Viimaseks trenniks käisime matkamas, küll mitte väga kaugel-kõrgel, aga paar uut rada sai ikkagi avastatud. Seejärel pakkisime Katsi Civiku jälle asju täis, kuigi suurem osa jäi maha – 10 päeva pärast ju tagasi – ja autoreisijatel võis kodutee alata. Mina sain selle öö voodis magada.
Pool esmaspäeva veetsin Oktoberfestises Münchnenis. Päev algas küll umbes samamoodi nagu viimane suusasõit lõppes, saksa täpsus “my ass” – rong hilines ümmarguselt tunni ja Salzburgis pidin veel teisele rongile ka ümber kolima, aga kohale ma jõudsin. Järgmine ülesanne oli leida Müncheni Hauptbahnhofis tühi hoiukapp. Ei olnud just lihtne, rahvast oli nagu murdu ja pagasiga sama lugu. Lõpuks ühe suure (ja kallima) leidsin ning võisingi linna peale minna.
Ega mul mingit erilist sihti ei olnud, lihtsalt jalutasin. Müncheni lennujaam on vana tuttav, aga linnas polnud varem kordagi käinud. Rahvast oli jätkuvalt nagu murdu ning lederhosenite osakaal oli muljetavaldav, dirndli oli mingil põhjusel harvem näha… Minu jaoks on müstika, et ka noored kannavad neid väga hea meelega – ja mis seal salata – mõni näeb kohe kena väljagi. Võibolla on lihtsalt asi minu eestikeelses mõtlemises, “nahkpüksid” lihtsalt ei kõla kuidagi popilt. Suuremas osas olin aus turist, tegin majadest ja tänavakunstnikest pilti, jõin Vitalitez marktil mahla ja maitsesin elus esimest korda kastaneid (kergelt nagu jahune küpsekartul).
Õhtuks jõudsin rõõmsalt Tallinnasse, homme on siin natuke sebimist ja siis saab koju. Nagu vanaperenaine Ramsaus mulle soovis: “Ilusat puhkust!”. Normaalsed inimesed teevad kodus tööd ja sõidavad siis välismaale puhkama, meil kipub vähemalt sügisel ja talvel just risti vastupidi olema;)
Väikseks abiks
Kui nüüd varsti jälle minek,siis kas olete huvitatud kiiremast lihaste taastumisest?Ühesõnaga,kui huvi on,võin anda mõned tuubid külmageeli(kui pole seda enne proovinud) laagrisse kaasa.
Väikesest abist
Põhimõtteliselt oleksime huvitatud ikka, uusi asju proovida võib alati. Kirjuta eveli (at) priitjaeveli.pri.ee või priitviks (at) gmail.com oma mõtetest ja pakkumisest