Idee poolest läks nagu paremini, aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik 7,5km peal kaotada 1:52? Enda arvates päris ei jalutanud seal raja peal… Hea seegi, et ligi pooled naised suutsin veel aeglasemalt sõita;) Laskmine oli muidugi ulmeline, 40 naist lasi 0 või 1.
Ilm oli külm. Ma arvan, et see oli mul üsna isikliku rekordi lähedal. -19. Põhimõtteliselt olid korraldajad valmis võistlust ära jätma, aga tele on see, mis lõpuks otsustab. Ehk siis lihtsalt oli vaja ennast soojalt riidesse panna ning hoolega tegevus läbi mõelda. Ei olnudki väga külm! Ainult lihased jäid nõksa kangeks ja labakud kulusid marjaks ära ning näo peal on mõned kenad punased laigud;)
Start oli ehmatav. Soojendusdressidega hakkas juba tunduma, et polegi hullu, aga nii kui kombe peale võtsid, said aru, et nalja pole. Esimesed tõusud olid täitsa hirmsad, jälle tuli meelde Beito, kus lihas täpselt samamoodi külmast kange oli… Aga seekord olin ma selleks valmistunud ja lihtsalt sundisin ennast kiiremini liigutama. Aitas küll;) Õnneks pole siin rajal suuri laskumisi ka (poleks iial uskunud, et ma seda õnneks nimetan;), kogu aeg on vaja vehkida. Teine ring oli juba lõbusam, vana konkurent Döll startis parajasti ja ma hüppasin talle tuulde. Raske oli, aga täpselt mulle sobiva tempoga sõitis. Viimane ring oli jälle raske, siis oli lisaks külmale ka piimhape jalgu kangestamas ning järskudest nukkidest lihtsalt ei saanud üles. Jää või seisma. Sileda peal võis nagu sõita.
Laskmine tuli välja üsna hästi. Lamades kolmas lask kell 1 mööda, muidu ok. Asja tegi huvitavamaks see, et diopter läheb sellise külma ja niiskusega päris hästi jäässe, nii et pilt on ühtlaselt hägune. Pealelaskmisel sai juba proovitud, et puhumine ka ei tee asja paremaks. No ja siis lasidki selle poolhägusega ära. Püstitiiruks ei näinud enam midagi läbi, siis pidi ikka natuke puhuma. Aga diopter on metallist ja ma arvan, et kõik on nooruses omal nahal järgi proovinud, mis juhtub, kui külmaga keel või huuled näiteks metallist ukselingi vastu panna… Tühja see huulte nahk, vähemalt nägi midagigi lasingi selle hooaja esimese püsti nulli! Kolmas lask korra jõnkasin, aga sain õigel hetkel pidama.
Ma ei saa öelda, et ma oleks teinud halva võistluse. Tegelikult lasin täiesti normaalselt, sõitsin kogu aeg aktiivselt ja ikka pingutasin, aga koht on natuke hädine? Kogu aeg tahaks paremini, aga reaalsusele silma vaadates olen ma vaid ühe korra esimesel MK-l paremini esinenud – hooajal 2007/2008 olin Kontiolahti sprindis 27. Muidu: detsember 2005 – parim 37; 2006 – 39; 2008 – 36; 2009 – DNS. Aga ikka on selline nkh tunne, tahaks hirmsasti hirmus kiiresti sõita. Kohe ja kogu aeg.
Eks mul homme see võimalus ole. Kahene rada on iseenesest samuti üsna tasane, aga samas tähendab see ka seda, et esimesed 800m on põhimõtteliselt kogu aeg ülesmäge ning esimene laskumine, kus reaalselt natukenegi hinge saab tagasi tõmmata, on umbes 1,3km peal. Aga vähemalt saab jälle pundis sõita ja võidelda, meie kandis on päris tihe andmine. Oh, ja hommme on uus stardisüsteem. Starterit enam pole, igaüks peab ise õigel ajal rajale minema. Seda nalja tahaks isegi näha;)
Praegu aga hoiame pöialt Priidule. Distantsis oli kõik tema sõnade järgi väga hästi kolmanda tiiru lõpuni. Siis sai võistlusjaks otsa. Täna on aga hea see, et võistlusmaa on poole lühem!
Analüüsid: meeste distants, naiste sprint