Nonii, seekord sai siis juba “päris” punktidele, ei ole enam-mingit IBU-abi;) Esikakskümmend on juba päris laskesuusataja moodi. Iga stardiga läks nii sõit kui ka laskmine paremaks, täpselt nagu kavas oli ning loodetavasti see trend ka jätkub.
Ilm oli soe, mingi -13 ei kõiguta enam üldse. Kui, siis ainult natuke, esimese ringi sõitsin paremas käes siiski labakuga. Varbad ka eriti ei külmetanud.
Start oli seekord teistmoodi, igal sportlasel oli vaja ise vaadata, et õigel ajal minema paneks. Läks üsna rahulikult, 120 võistleja kohta ainult 3 said liig varase stardi tõttu 30sek karistust, kahjuks meie Indrek ka nende hulgas. Aga esimese ringi strateegia oli mul selge: istun Vita selja taha ja vaatan, mis juhtuma hakkab. Liiga kiiret tempot ei kartnud, vana sprinter nagu ma olen. Üldiselt polnud probleemi, tempo oli hea, korjasime eest paar skalpi, aga tagant tulid ka mõned kiiremad masinad. Ringi peal pidevalt arvutasin, mitmes olen, sest tiirus on suur vahe, kas oled 30 või 31. Läks nii, et olin 31 ja seega sain taas lasta esimesel laskekohal. Pikalt ei põdenud, esimese lasin küll mööda ja viimane oli ka selline kahtlane, aga üldiselt oli kõik kontrolli all.
Teine ring oli ka paras tõmbamine, minu ees läks päris pikk rivi võistlejaid, sealhulga ka Kats. Andsime aga minna. Tiiru tulles oli 32 ehk teine laskekoht. Nüüd oli töö veelgi kiirem ja korralikum ning positsioon oli märksa parem. Kahjuks otsustas aga kõik see ülejäänud seltskond a) minna trahviringile või b) lasta pool päeva, nii et rajal oli minu ees piisavalt suure vahega piisavalt kiire sõitja, keda ma kätte ei saanud ning tagant ka kedagi tulemas ei olnud. Nii et jäin üksi. Oli juba sõidetud ka pisut ja väike väsimuspoiss kallal… Ühesõnaga – tempo hoidmine läks väga raskeks.
Aga positsioon oli juba parem. Tiirus lasin täiesti korraliku nulli ja kuigi taas olin rajal üsna üksi, siis nüüd oli vähemalt Khvostenko piisavalt lähedal, et tema moraalset toetust tunda;) Viimane tiir oli vormistamise küsimus. Lasin kiire nulli, aga minu ikalduseks tegid seda ka kõik ülejäänud… Oleks ma lasknud ühe mööda, oleks olnud koht tagapool, isegi kahe trahviga oleks olnud 23. Ma ütlen, et varsti tehakse seda märki väiksemaks, sest keegi enam mööda ei lase, eriti naised muidugi.
Viimane ring oli paras kannatus. Tiirust läksime minema neljakesi – Khvostenko, Flatland, mina ja trahviringilt ühines meiega Hitzer. Flatland ja Hitzer panid kohe käigu sisse, meie Khvostenkoga jäime kahekesi taaruma. Kohe hea oli vaadata, et kellelgi on veel sama raske;) Eelviimasel tõusul panin temaga siiski asjad paika, aga viimasel tõusul tuli tagant olümpiapronks Dorin, kellele mul ei olnud enam midagi vastu panna. Omast arust muidugi panin, aga vahe suurenes iga tõukega… Noh, seekord veel sedapidi, jätame meelde;)
Finišis 19.koht. Konkurentsitult parim avaetapp, Östersundi parima koha kordus (2008 MM, samuti jälitus, samuti 1 trahv). Sõit oli enam-vähem, esimestel ringidel polnud viga ja ärakukkumine ei olnud väga metsik. Laskmine ka korralik, eks ma ise tean, milleks ma tegelikult võimeline olen, aga võrreldes individuaaliga oli see juba minu moodi. Kokku teine laskeaeg ka…
Nüüd aga Hochfilzenisse. Eile õhtul sõitsime Stockholmi, kohe lendame Münchenisse ja sealt korraldajate transaga uude koju.
Ka Kats ja Roland tegid eile tugeva esituse.
Analüüs: naiste jälitus
Tubli!
Fänni seisukohalt oli täitsa nauditav nädalalõpp. Täpsust ja jaksu järgmisteks sõitudeks!
Kas Eesti Hochfilzenis teadetest ka osa võtab?