20.03.2011 – Läbi

Üldiselt on kevadel Holmenkollenis tore suusatada – päike paistab, hea soe on, rahvast on palju raja ääres. Eriti kui võrrelda ülejäänud hooajaga, kus peamiselt on olnud külm või mõni muu häda. Nii et suures plaanis oli meeldiv nädalavahetus. 

 

Eile oli üldiselt korralik võistlus. Suurem asi sõitja ma loomulikult ei olnud, kolm ringi sain vähemalt ilusti kellegi taga ära riputud, suur kasu oli sealjuures ka ülilibedatest suuskadest. Siis väsisin pisut ära ning viimasel ringil oli jälle suuri probleeme üldse lõpuni jõudmisega. Finišis jälle väga paha olla. Laskmine oli enam-vähem, kui nüüd ühe lamadestiiru oma lollused ja see, et püsti jalg all nii kõvasti värises, et pidin ikka väga hoolikalt iga lasku kontrollima ja lisahingamisi tegema, välja jätta, siis oleks täitsa vinks-vonks olnud. Aga ega ma muidu ka ei kurda. Väsinud, aga õnnelik.

Täna oli teisest puust võistlus. Suusad olid jällegi libedad, aga millegipärast ei tahtnud keegi minuga enam mängida… Kui ikka esimeses kohe kolm ära lased ja siis ka vaikselt edasi tilgutad, kusjuures teised eriti ei eksi, siis võid stabiilselt pikalt viimane olla küll. Mingi hetk mulle isegi tundus, et on oht ringiga saada, aga sellest oli siiski asi kaugel. Positiivne oli muidugi see, et ei olnud vaja kolmandat võistluspäeva ennast suusarajal ära tappa, sai omas tempos sõita. Protokolli vaadates selgus, et ei olnudki kõige aeglasem. Laskmisel ka ei olnud kõige halvem, aga üldiselt sellise sõiduvormi ja lasketabavuse kombinatsioon head ei tähenda. Nagu öeldud, ilm oli ju ilus ja rahvas isegi ergutas raja ääres. Eks keegi peab ju viimane ka olema ning tundub, et ma olen sellest peaaegu kunstivormi juba teinud. Olen olnud viimane Oberhofis, Ruhpoldingus, Anterselvas ja nüüd siis Oslos. Östersundis olen olnud eelviimane. Aga mis seal ikka, kui trehvab vilets päev, tuleb pea siiski püsti hoida ning lõpuni sõita. Põhimõtte küsimus.

MK-hooaeg saigi läbi. 28. koht ehk siis polnudki parim MK-hooaeg, 2007/2008 olin 27. Aga häbenemiseks ka põhjust pole. Oli häid võistlusi, oli ka halvemaid. Aga ükskõik mis pidi seda vaadata, tugev keskmine (keskmisest tugevam?) olin ma kindlasti. Andsin endast igal võistlusel parima, välja tuli täpselt nii nagu parasjagu tuli. Keskmiselt tuli vist hästi.

Priit tegi laupäeval üldiselt hea sõidu, aga nagu sellel aastal tavaks, jäi ikka üks nõks veel puudu…

Aga suusahooaeg tegelikult veel jätkub. Järgmise nädala lõpus on veel eestikad, nii laskesuusatamises kui murdmaas. Kummast ja kui palju osa võtta, ma veel mõtlen. Teates ei teagi, kas minu teeneid üldse vajatakse ning hetkeseisuga on mul raskusi 30km läbi sõitmisega, võistlemisest rääkimata. Samas vaikselt on ikka paremaks läinud tunne, täna oli neljapäevaga võrreldes juba hea päev. Eks mul on aega kolmapäevani mõelda, siis on ülesandmise tähtaeg.

Aga praegu oleme juba Eestis.