Näe, ei läinud kahte päevagi ja juba kohal. Elus ja terved. Esmamulje Ameerikast on väga kiirteepõhine – palju autosid, ummikud, lumi. New Yorgi öise silueti nägime ära, aga üldiselt domineerib kõigi muljete üle äraistutud tagumik ja “jet lag”.
Reisi algus läks libedalt. Tallinas läks check-inis muidugi pikalt, sest suusad ja relvad ja padrunid ja muu ülepagas jne. No nii tunnike. Seejärel lennuk hilines ka pisut, nii et Helsingis oli täpselt paras otse järgmise lennuki peale jalutada. Üllataval kombel jõudis isegi pagas. Lend läks normaalselt, film, paar seriaali, natuke tukkumist ja oligi kogu muusika. JFK lennujaamas läks ka üllatavalt kiiresti, eks neid relvalubasid pisut veeriti, aga ma olin mõttes hullemaks valmis. Aga tegelikult oli see muidugi alles algus.
Rendikad leidsime ja lasime ühele ka GPS peale panna. Meie auto jäi siis ilma. Umbes 2 tundi pärast lennuki maandumist võtsime suuna Presque Isle poole, üle 800km ja Google maps ennustas pisut üle 10 tunni. Oi, kuidas ta eksis…
Soojenduseks ummikud. Lõppeks oli kell ikkagi 18 ja tegu New Yorgiga. Samuti suutsime üsna kiiresti eesliikuva GPSiga auto silmist kaotada. Tagantjärele tarkus – olgu sul mingisugunegi kaart kaasas. Meil loomulikult ei kedagi. Õnneks vedas minu mälu ikkagi välja, eelnevalt olin vaadanud ja ähmaselt oli meeles, et 95 on hea number. Ega me päris täpselt tea, kui hästi või õigesti liikusime, ühelt sillalt nägime siis vaate tuledes linnale ka ära ja kui parajasti ummikuid polnud, läks sõit päris libedalt. Esimese kahe tunniga olime läbinud muidugi tugevad 50 miili…
Õhtul 10 ajal keerasime ennast ühte motelli sisse, 150 miili oli tehtud, ~500 ees (asukohast polnud aimugi. I95, Conneticut, Exit 74). Tubadel polnud väga vigagi, ainult soojustustamisega siin ennast vist väga ei kurnata. Et seinas olev õhksoojuspump plärises päris kõvasti, panime selle ööseks vait. Üsna kiiresti võttis toa jahedaks.
Järgmisel hommikul selgus teine tagantjärele tarkus – talvisel ajal põhja pool liikudes kontrolli, et rendikal oleks talverehvid. Õues oli kergemat sorti lumetorm. Teleka uudistest oli näha, et pooled lähikonna koolid on kinni. Mis seal ikka, varusime poest süüa ja poole 8 ajal hakkasime edasi sõitma. Jälle ummikud, jälle kadus teine auto silmist, aga nüüd me vähemalt teadsime, kuhu sõita. No enam-vähem vähemalt.
Põhja pool läksid olud isegi paremaks, Maine’is olid kõige paremad teed. Kohe näha, et siinkandis on varem ka talve olnud. Lumisel teel suverehvidega üldiselt väga kiiresti ei liigu, siin olid teed aga üsna puhtad. Kohale jõudsime juba pimedas. Nii umbes kuue ajal. Pisut otsisime veel erinevaid kohti, aga nüüd on kõik juba päris hästi. Söömaski käidud. Varsti peaks magama minema.