Selle hooaja viimane laskesuusavõistlus lõppes mulle pärast esimest kilomeetrit, tulemus DNF – did not finish. Põhjuseks kommunikatsiooniprobleemid hooldetiimiga, mistõttu minu võistlussuusad starti ei jõudnud, mistõttu pidin startima treeningsuusaga, mistõttu kaotasin esimese kilomeetriga Andrea Henkelile 1 minuti, mistõttu leidsin, et kauem ei ole mõtet siin tsirkust teha ja astusin kõrvale. Pisut suuskade loopimist jms, aga praegu olen kombes. Enam-vähem.
Ega ma kedagi ei süüdista. Kõik osapooled oleks võinud asja muuta, eksole. Ka mina oleks võinud natuke rohkem veenduda, et mind on õigesti mõistetud ning ole võinud natuke varem hakata muret tundma, kuhu suusad jäävad… Starti läksin suhteliselt endast väljas, aga väike lootus, et äkki pole väga hull, veel hingitses. See lootus kustus kiirelt. Esimesel laskumisel olin mina juba tublid 10-20 meetrit tööd teinud, kui oli näha, et teised olid ka laskumisasendist välja tulnud (suusajälg läks laiali). 700 meetri peal püüdis rumeenia tüdruk mind 30 sekundiga kinni ja sõitis eest ära. 1 km peal püüdis Henkel minutiga kinni ja sõitis laskumisega nii pikalt eest ära, et ma ise ka ei uskunud. Sellest aitas. Ma oleks puhtas sõidus kaotanud noh, ütleme näiteks 9 minutit. Ei, aitäh.
Muidugi oli ilm ka selline, et trennisuusaga polnud midagi teha. Kui meeste võistluse ajal oli ilm suhteliselt ilus, sadas lausvihma, siis enne naiste pealelaskmist hakkas lörtsi sadama, mis viimasegi libisemise ära võttis. Terava silmaga võib pildilt ka mind pildilt leida. Võrdlus – MK ajal sõitsin ma sellesama ringi peal sprinti täpselt 23 minutit. Täna oli võitja aeg üle 26 minuti. Nii et oleks tulnud väga raske võistlus, aga ükski võistlus ei ole raskem kui võistluse raja kõrvalt vaatamine.
Selle jama tulemusel otsustasin ka, et homme lähen starti, Kats ka (kui ikka jõuti meid õigel ajal üles anda). Muidu on maru imelik siin ainult paraadil käia, võiks nagu tulemuse ka ikka kirja saada. Ja kõik selle, mis täna sisse kogunes, välja sõita. Mingit head tulemust ma eriti ei oota, ma oskan ennast ikkagi hinnata, Petra Majdic on minu jaoks pisut kõva pähkel, aga klassikuid parafraseerides: "Mudilaskoorid sõidame sodiks!".
Muidu on siin peaaegu tore. Elame Saalfeldenis kasarmus, mis annab nii mõnelegi hotellile silmad ette, söögi poolest kõikidele. Siin all on ilm isegi suhteliselt ilus, vahepeal sajab vihma, aga üldiselt on soe kevadilm. Kahju, et päikest pole kordagi näinud.
Avamisel käisime ka ja kokkuvõttev hinnang oleks "jama". Bussist väljakupatamise hetkest ürituse lõpuni kulus üle kahe tunni. Kõik see aeg jala peal. Lisaks otsustasid meie tarkpead, et lähme suvise paraadvormiga, ei hakka jopet peale panema, paneme ainult sooja pesu alla. Pärast poolt tundi rivis seismist olid kõik näost kergelt lillakad. Pärast tundi deserteerusime tervise huvides ning läksime bussi sooja, et väljamarsi alguseks sujuvalt tagasi ilmuda. Lühiõpetus tulevaste võistluste korraldajatele: avamine võimalikult lühike, võimalikult säästev. Talvel õues mitte üle poole tunni. Suvel, ilusa ilmaga, kui saab istuda, võib olla ka tund. Mitte rohkem. Illustreerimiseks veel, et üks kohaliku pataljoni poiss minestas lihtsalt ära. Õhtul kaheksaks oli õues juba päris jahe, alla viie kraadi kindlasti. Lõpetamise ajal ei jäta ma relva ähvardusel ka jopet maha, kuigi valgevene tüdrukud meie lähedel värisesid isegi oma jopedes. Ahjaa, kas ma mainisin, et naistel käivad paraadvormi juurde kontsadega kingad? Lõplikult sain külmatundest jagu voodis teki all.
Iseenesest nägime me vormis ilusad välja. Pildidelt puudub Kadri, sest tema on hetkel värske kaitseliitlane ning vormi tal pole.
Võitleme edasi.
kahju et nii läks …. loodame kõike paremat veel 🙂
Pildi eest 9 punkti, miskipärast meenus Aeroflot 🙂