Eilne sõit oli üle tüki aja jälle midagi positiivset. Suhteliselt. Väike meenutus sellest ajast, kui veel suutsin;) Pisut on muidugi kahju, et medalit ei saanud, aga ausalt öelda ma kartsin märksa hullemat tulemust. Sõidukiirus on mul sellel hooajal olnud vilets ning ega laskekindlusega pole ka võistlustel eriti head lood olnud. Nii et sellel taustal täiesti korralik võistlus.
Ilm tõotas olla selle võistluse põhitegija ja nii läkski. Tuul keerutas paremalt ja vasakult ning kui stardi alguses tundus, et lumesadu jääb vaikselt vähemaks, siis minu esimese ringi lõpus hakkas taas laia lobjakat sadama. Mõju libisemisele oli katastroofiline (vt. Vancouveri meeste sprint). Õnneks olid seis selles mõttes võrdne, et kõik pidid suurema osa võistlusest selle lobjakaga sõitma.
Esimene tiir ei tõotanud midagi head. Tuul oli pisut nagu tugevnenud ning esimese lasin mööda. Siis korrigeerisin sihtimist pisut tuulele vastu, tabasin järgmised kaks, neljanda tõmbasin ise ära ja viienda tabasin jälle. Mõlemad möödalasud olevalt olnud üsna napid, aga kahjuks selle eest trahviminuteid maha ei arvestata. Nii et pärast esimest tiiru olin 26. Treenerid olid ilmselt mustas masenduses, sest eesti tüdrukute seeria esimesest tiirust oli 3-2-2-2.
Edasi läks võistlus juba paremini. Teises tiirus kindel null, samuti kolmandas. Viimases tiirus eksisin esimesel lasul, läks napilt üles. Ülejäänud õnneks tabasid. Niipalju kui ma sellel hooajal nelja tiiru võistelnud olen, on mul alati olnud lõpus raske lasta. Mõlemad distantsid on olnud teist tiiru lasta imelihtne, aga viimast juba üsna keeruline. Ilmselt võtab väsimus jalad värisema ja kogu keha kangeks ning sellest siis ka relva tavaliselt suurem kõikumine ning vigade arv. Selge, paneme järgmiseks aastaks kõrva taha.
Sõit oli muidugi raske, aga nagu IBU karikal, nii ka siin saan ennast vähemalt tunda kõva zuuzakunnina – ning kellestki möödasõitmine on märksa suurem motivaator kui kellestki mahajäämine. Suurem osa sportlasi tuli selg ees vastu, ainult hilisem võitja sõitis minust mööda – kaks korda. Aga ka mina sõitsin temast kaks korda mööda – mõlemal juhul küll siis, kui ta käpuli maas oli. Esimese kukkumisega läks hästi, et ma natuke maha olin jäänud, sain temast mööda manööverdatud, aga see oli ikka korralik pauk. Teine kord ma ei saanudki alguses aru, miks ta seal kurvis külili valus, aga ilmselt oli tal seal juba suusk pooleks… Aga tagasi nende selg-ees-vastutulijate juurde – kohati oli rahvast rajal isegi liiga palju. Tiheda lumesaju tõttu oli ainult üks rajapool normaalselt sõidetav, nii et kellestki möödumiseks pidi a)tegema väga kõva häält b)olema väga nahaal c)paksus lumes jõudu kaotades siiski mööda pressima. Üldiselt kasutasin kombinatsiooni kõigest kolmest. Kõigepealt hõikasin, mille peale eesmineja natuke koomale võttis, siis surusin kõrvalt paksus lumes mööda ja nii kui vähegi eespool olin, lõikasin kohe nahaalselt ette. Üldiselt toimis, ainult ühe korra jäi tõusul kellegi suusakepp ette ning põhjustas pisikest koperdamist.
Lõppkokkuvõttes olen ma viimasel ajal märksa rohkem sõidus kaotanud kui täna. Isegi siis, kui arvestada, et ässasid kohal polnud. Võrreldes OMiga kaotasin ma kohalolijatele selgelt vähem, eriti arvestades raja iseloomu ja ilmastikku. Eks mul olid head suusad ka. Loodetavasti lähen ka siit veel paremaks. Igal juhul sprinti on kohe julgem peale minna.
Homme sõidame teadet. Järjestus Kadri-Sirli-Elisabeth-mina. Üldiselt tundub, et esikoht on reserveeritud sakslastele, aga ka näiteks Ukraina on saanud täiendust veel ühe kaksiku näol (üleüldse tilgub neid olümpiasportlasi järjest juurde) ning ka neil on väga arvestatav võistkond. Meie võistkond proovib seekord trahviringidest hoiduda ning ka suusarajal mitte väga suurt külalislahkust näidata.