Päevad on läinud märkamatult mööda ja taas kord pühin kodumaa tolmu jalgadelt, ees ootab esmakordne reis üle Atlandi ookeani – sihtpunktiks Whistler Olympic Park, Vancouver, Kanada. Majanduslikel põhjustel läheme vähendatud koondisega – kaks sportlast: mina ja Martten; treener ja määrdemees. Mõned teised lähevad samal ajal Ridnauni IBU Karikale ja tulevad seejärel Trondheimi jälle MKle.
Vahepealsed päeva on olnud huvitavad ja teistsugused. Vahetasin paariks päevaks füüsilise treeningu vaimse treeningu vastu ja loodetavasti on sellest abi. Tähendab, mulle on sellest kindlasti abi, tulemuste suhtes pole kindel;) Nagu selles naljajutus, kus tädike kurdab nii kehva kõrvakuulmist, et enda peeretamist ei kuule ja siis arst kirjutab rohu, et valjemini peeretama hakkaks;) Minu puhul oleks parallleeliks siis see, et isegi kui paremini pihta ei saa, siis vähemalt ei põe nii palju.
Omaette küsimus on muidugi ajavahe. Koreaga oli teoreetiline vahe +7 ja reaaselt muutisme rütmi +5. Nüüd on vahe -10… Samuti on nädala aja pärast Norras ehk normaalses ajas uus võistlus ja kahe nädala pärast Venemaal veel neli tundi teisele poole ehk kahe nädalaga tuleb ajavahet +14 tundi. Õõõõõõõ. Ilmselt lähen seda teed, et Kanadas võimalikut vähe aklimatiseeruda. Võistlused on naistel peaaegu mõistlikul ajal, hommikul kell 10. Ehk täiesti reaalne on variant, et ärkan öösel 3-4 ajal ja lähen umbes 6-7 õhtul magama. Aga see oleneb ka välistes tingimustest – hotellist, valgusest, enda magamajäämisest. Vaatame. Hakkama saan niikuinii.
Lõpetuseks tarkusetera lätlastelt: "Nating spesial, dsast kraisis" – vastuseks küsimusele, et mis teil seal lahti on?