Olgem ausad, viimased 2 nädalat on life olnud üsna konkreetne bitch. Kõik need pagasijamad, Sarajevo üritus oli kokkuvõttes hiilgav fiasko ning eilne päev takkaotsa. Kõik need juhtumid on olnud sellised, et takkajärgi tarkusena saaks ma kindlasti asju teistmoodi teha, aga olulisi põhimõttelisi vigasid ma enda tegevuses ei leia. Mis järgmiseks, panen klambri natuke lohakalt kinni ja murran jala? Oh õigus, see juba eelmisel aastal juhtus…
Ühesõnaga, ükskõik kuidas ma seda võtaks, mina tegin kõik päris hästi, aga relv mängis mäkra ja võibolla ka suusad. Tiirus sain tuulega enam-vähem hakkama, vinguda võiksin püsti esimese lasu kiiruse kallal, jäin sihtima ja pidin uuesti hingama, aga isegi see trahv oli napikas. Lamades… Kõik oli väga hästi. Aga siis – enne kolmandat lasku jäi kest kinni, kangete sõrmedega ei saanud seda ilusti välja, pidin ka järgmise padruni välja tõmbama ja seetõttu siis viimase käsitsi laadima. Ajakulu – 15-20 sekundit. Kusjuures viimasest 5 võistlusest kolmel on mul kolmandal lasul see kest sinna vahele jäänud. Minu pea ütleb, et on 2 võimalikku põhjust: a)ma ei tõmba lukku piisavalt jõuliselt ja kiiresti lahti, et see kest hooga eemale lendaks b)ma ei lükka lukku piisavalt kiiresti kinni, nii et kest jõuab täpselt samale kohale tagasi kukkuda. Selge. Eks tuleb siis rahuliku tegutsemise asemel tiirus rapsima hakata (jah, selles lauses on sarkasmi).
Rajal pingutasin ja sõitsin, aga protokolli vaadates tuleb nentida, et edasi ei läinud. Võibolla suusad – ma ei oska öelda. Üldisel olin ma rajal üsna üksi, nii et võrrelda eriti pole. Tõusudel muidugi väga ei libisenud, aga minu arusaamise järgi sellise lumega ei libisegi. Võibolla teistel libises, võibolla ma ise ei jõudnud suuska libisema lükata. Igal juhul tunne oli parem kui segateate ajal, aga mingil põhjusel tuli selle 1,5km, mis rada seekord pikem oli, juurde 1:10 kaotust suusarajal.
Nagu eelnevast jutust võib aru saada, siis ma olin eile üsna endast väljas. Kõik on lihtne, kui sa tead, mis valesti läks, mida on vaja parandada. Aga kui see laadimisliigutus välja jätta, siis taaskord – ma ei saa aru, mida mul oleks võimalik paremini teha. Vähemalt on täna uus võistlus ja teistega koos sõites näeb paremini ära, kus puudujäägid on.
Priidu võistlus oli ka üks paras katastroof. Tuul ja natuke ebaõnne ning oligi olemas. Sõidutuju sellise laskmise (ja 900m trahviringide) peale loomulikult ka ei ole.
Et nüüd positiivse poole peale tagasi tulla – püssi pole ma põõsasse visanud. Suuski ka mitte. Täna on uus päev.
mõtted
Nüüd pead kõik eelneva meelest laskma, ka Priidu muresid ei tohi juurde võtta.
Lähene asjale psühholoogiliselt. On ju ammu teada, et negatiivne võimendab negatiivset.
Räägi Askoga, ragista peatreeneriga, ela paha tuju välja. Sa ei pea alati olema hea ja armas.
Näh!
Äh, pole ullu. Ootan distantsi ja hoian pöidlaid. Närvi, täpsust, edu! Ajah, mittelibisevaid suuski tuleks natuke ähvardada. Halutulega näiteks 🙂 Ehk võtavad aru pähe.