Juba viis pikka päeva oleme me siin rõõmsalt treeninud, esimesed suusasõidud tehtud ja aklimatiseerumisega alustatud. Seni olid ilmad ilusad, all 20 kraadi sooja, üleval ilus lumi. Ainult treeni. Eile oli esimene niru päev – hommikul nii all kui üleval vihm, õhtu poole läks selgeks.
Siiasõit sujus üsna hästi, kui välja arvata lennuki hilinemine ja see, et ühel bussil keset kiirteed bensiin otsa sai. Esmaspäeva pärastlõunal olime igal juhul kohal. Paljud lõbustasid ennast magamisega, mõned käisid ka jalutamas. Käisime meiegi. Ramsau on ikka Ramsau. Tiir on vanas kohas, rullirajad endised. Kokkuvõtvalt on Ramsau mäed+loomad. Näiteks sellel pildil on eestpoolt tahapoole piisonid, meie "kodu" ja mäed. Kui vasakul tulema hakata, siis liftiputka on selle tervatipulise künka otsas, mis kohe pärast natuke siledamat lõiku tuleb.
Esimesel päeval (st teisel, aga esimesel trennipäeval) me kohe suusatama ei roninud, mu vaesel kehakesel oli selle reisi ja kõrgusega niigi tegemist, ei hakanud teda veel 2700 meetriga ehmatama. Tasa ja targu. See-eest käisime hoopis matkamas (nagu ma ka eelmisel aastal tegin). Suuna võtsime üles. Pildi peal puhkan jalgu umbes-täpselt 1400-1500 meetri peal. Siiamaani on olnud pidev tõus (algus oli 1100m) ja see läheb edasi (lõpp pisut alla 1700).
Meie kõrgemasse punkti viis taevatrepp, nii järsk oligi. Vaade oli ka ilus.
Meie kodu peaks vist jääma paremale pildist välja. Siis mõtlesime, et võtame suuna (alumise) liftijaama poole, aga ma suutsin meid ära eksitada ja hoopis teise kohta välja jõuda. Polnud hullu, ka see oli tuttav koht. Kokku tuli pisut üle kahe tunni ja hästi valusad jalad. Mäest alla tulekust. Massööril oli "oi!"-effekt.
Suusatamine on olnud raske nagu arvatud. Esimene üllatus oli loomulikult, et suusad on niiiii pikad! Harjunud ju lühikeste rullidega sõitma. Esimene kilomeeter oli omapärane, siis tuli juba meelde. Kerge muidugi ei ole, 2700m ei ole naljaasi. Minu jaoks käib võitlus rohkem selle nimel, kui aeglaselt on võimalik suusatada, st millal veel on tegu sõitmise, mitte astumisega. Sest seda muret, et liiga lihtne oleks, niikuinii ei ole. Võrdlusmomendiks – rullidega on lihtsamatel, "tiksumistrennidel" keskmine pulss alla 130, siin sõites nii aeglaselt kui suudan, oli esimesel päeval 147. Edaspidi läheb tavaliselt pisut alla, aga sellegipoolest. Kõigest hoolimata on suusatada äge, laskumistel tuhiseda…
Eile käisin täitsa üksi mäe peal. Teised suusatasid esimesel päeval, kui meie matkasime ja Priidu pidi muidu tulema, aga tal ei olnud väga hea enesetunne. Siis ma saingi täitsa ise bussiga üles sõita. Murdmaamehed narrisid, et hästi elame, isiklik buss… Tegelikult tegi Priidu õige otsuse, üleval oli vilets ilm. Õnneks oli mul vihmakeep kaasas, nii et läbimärjaks said ainult kindad ja jalad hüppeliigese ja põlve vahepealt. Muidu oli "hea niiske". Ei taha teada, mis tunne neil oli, kes kombe väel suusatasid. Tõenäoliselt läbimärjad, sest vihma ikka sadas.
Muidu läheb ka hästi. Batuut on õue peal ja kassipoeg ja üks jänes ja täna käisid kolm metskitse ka maja uudistamas. Ramsau on nagu üks suur loomaaed. Lehmad, piisonid, hobused, eeslid, ponid, kitsed, lambad, koerad, kassid, jänesed, haned, pardid… Ja nii igal pool. Meie, linnalapsed, ei saa muidugi loomadest rahulikult mööda minna, ikka on vaja lehmi silitada või midagi. Ainult maru arad on nad siinkandis, üldse ei anna kätte. Aga lehmadel on pikk ja kare keel, nagu ka piisonitel muuseas. Pildid Priidu uus sõber, kes samuti kätte ei andnud, kuigi käest sõi.
Ramsau laager on tavainimese jaoks üsna omapärane. Ramsaus on normaalne kell 8:10 suusad jalga panna. Ramsaus on normaalne lõuna ajal vähemalt kaks tundi magada. Ramsaus on normaalne õhtul kümnest magama minna. Ramsaus on normaalne, kui aknalaual kuivab 2 paari suusasaapaid. Samuti töötab Ramsaus (ja ka mujal mägedes) ainevahetus täistuuridel. Tunda annab see näiteks selles, et hoolimata eriti magusast unest tuleb öö jooksul korra ikka vetsus käia. Mis trenni ajal toimub, sellest ei maksa rääkidagi. Kahetunnine suusasõit ära kannatada on saavutus. Meestel pole muidugi häda midagi, nemad keeravad lihtsalt rajale selja, aga tütarlastel pole seal lageda välja peal suurt midagi teha, kui just nii umbes 50 meetrit tõusu ei taha võtta, et liftimajja minna.
Üldiselt on siin igav – midagi põrutavat ei juhtu. Päev on üsna kindlalt söömise, magamise ja treenimise vahele ära jaotatud. Õhtul veel kerge suusategu, massaaz, treeningpäevik ja ongi uneaeg. Eile lõunal jõudsin esimest korda netti ja sedagi seetõttu, et treenerid palusid endale mingi meiliserveri leida, mis kirju välja saata laseks. Netiga on siin igatepidi kitsas. Variant a)tuleb treenerite kaudu perenaiselt arvutiruumi võtit küsida (ja selle eest hiljem vist ka maksta) või variant b)tuleb üles mäe otsa murdmaameeste juurde ronida ja seal kahe tunni eest 3 eurot maksta. Eestis on internetiga selgelt paremad lood. Kirjutada pole ka aega, treeningpäevik tahab täitmist ja septembri kokkuvõte tegemist…
Rahvas hakkab siia vaikselt ka kohale jõudma. Tiir on juba praegu ülerahvastatud. 12 kohta ja koondistest on praegu kohal Ukraina, Kanada, Poola, Sloveenia, Bulgaaria, Norra, Läti ja meie + kohalikud. Ilmselt tuleb veel, näo järgi on puudu venelased, tsehhid, rumeenlased, valgevenelased. Suusarada läheb ka iga päevaga üha rahvarohkemaks. Muidugi, ega see suurt juulikuisest Otepääst ei erine, pooled on ikka eestlased. Murdmaa omi on väga palju, pooled on täitsa võõrad näod. Aga hea on tuttavat dressigi vaadata;)
Lõpetuseks ikka panen ühe näitevideo – ees mulle tundmatu eestlane, siis üks ukraina neiu, kelle nimi ei meenu, siis mina, minu taga Khvostenko ja lõpus tuleb Kats. Toimub ka sisukas mõttevahetus treeneritega – üle suusakrabina on raske midagi kuulda;)
{moseasymedia media=http://www.youtube.com/v/9E4DlUSOTBE}
Muide, kuna see blogi on juba üle aasta aja olemas olnud, siis on eelmise aasta jutt ka olemas – arhiivi all.
Näha on, et üle saja inimese ootavad sõnumeid Ramsaust. Kas ajakirjanikud laskesuusatajatega ka kohtusid või pidid nad teist mööda vaatama? Ja kuidas tervis?
ajakinjanik
ajakirjanikku nägin mõned korrad trennis, ütlesime tere ja läksime edasi oma teed. muidu on kõik hästi