08.02.2008 – Avatud

Käisime avasime selle MMi siis ära. Meie osa oli küll lühike – lavale, lavalt ära ja koju – aga see-eest oluline. Homme enam nalja pole. Naiste start 12:00, Sirli 14, mina 46, Kadri 58. Mehed lähevad kell 15:15, Priit 7, Indrek 58, Roland 77, Kauri 100.

Enda seisu kohta ei oska ma midagi mõistlikku öelda. Absoluutselt mitte midagi. Võib-olla sõidan täiesti normaalselt, võib-olla väga viletsalt. Viimane võistlus oli Anterselva mass 20. jaanuaril ja vahepeale jääb ka haigestumine. Kiirenduste ajal oli enesetunne hea, aga see võib vabalt valetada. Päris võistlus on pisut teine asi. Samas ega mul suurt midagi tagasi hoida ei ole, siin tuleb ikka algusest saadik hagu alla anda. Ja siis vaadata, kui pikk puuriit on.

Laskmine on sellel aastal päris stabiilselt hea olnud, siin olid ainult ühel tuulisel päeval väikesed probleemid. Samas laskmise ebaõnnestumise eest ei ole keegi kaitstud. Aga tiir iseenesest on siin küllaltki lihtne, raja viimane osa on üsna allamäge. Otseselt tuuline tiir siin ka ei ole, nagu on näiteks Kontiolahtis, aga siiski võib vahel päris kõvasti puhuda. Üldiselt mulle siin meeldib.

Rajad on ka küllaltki sõidetavad. Tegelikult rasked, aga sõidetavad. Ühtegi üksikut “mõrvartõusu” pole, aga see-eest on küll ja veel selliseid lõike, kus pärast tõusu tuleb sile või kahe tõusu vahel on väga väike laskumine. Ehk siis kuhjuv väsimus on märksõna. Samas nagu öeldud – viimane kilomeeter on üsna allamäge.

Enne haigust sai välja käidud, et koht 20 hulgas väga hea, 30 hulgas hea, 10 hulgas super. Praegu ma ei ole kindel, kas ma selleks objektiivselt võttes võimeline olen, aga ma ei saa latti eriti madalamale ka
lasta. No kuidas ma väidan pärast 67. kohta, et hästi läks? Ei ole päris nii. Seis on selline, et tulemus ja sõit on kaks eri asja. Kui ma teen hea sõidu ja laskmise, aga võimed ei võimalda enamat halvast kohast, siis sõiduga pean ma rahul olema, sest andsin oma parima. Aga MM on sellisel juhul aia taha läinud, sest ütleme nüüd kõva häälega välja: MMil mitte 30 hulka mahtumine on minu jaoks ebaõnnestumine. Muidugi on ka variant, et ma teen halva laskmise, aga muidu on vorm hea. Sellisel juhul pole asi kaugelt läbi, sest sprint pole viimane start.

Igal juhul lähen homme võitlema. Kellelegi midagi raja peal kinkida ei kavatse.

Pöidlaid ja varbaid võite mulle muidugi hoida, aga rajal ja tiirus olen mina üksi (kui pealtvaatajad, kohtunikud, kaasvõistlejad, treenerid ja hooldemehed välja arvata;).