Tundub, et haigus on nüüdseks taganema löödud. Üksikud tunnused veel on, kuid hommikune pulss näitas juba numbrit alla viiekümne ja trennis hakkab jõud ka vaikselt tagasi tulema. Praegu oleme teist päeva Haanjas laagris. Laupäevani siin ja siis Otepääle.
Tegelikult on praegu väga raske laager ja väga rasked päevad. Homme on meestel kavas viietunnine päev. Naistel oleks neljane, aga kuna mina viilin vastavalt enesetundele, siis mitte üle kolme ja poole tunni minu jaoks. Täna oli teistel 2:15 Vällamäel imikat, vahepeal ka hüppega, mina pääsesin 1:45 ja ainult astumisega. Aga raske oli, tõepoolest. Haigus tuleb hobustega, läheb härgadega ning ütleme alles järgmisel nädalal võin täie hooga treenima hakata. Seni viilin ja olen muidu marurahulik.
Üldiselt on laager nagu laager ikka. Hommik algab 7:40 tiirus kuivaga, siis hommikusöök, treening, lõunasöök, puhkus (reeglina kõik põõnavad), õhtune treening, õhtusöök, vaba aeg ja ongi öö käes. Põrutavateks sündmusteks pole aega ega viitsimist kellelgi.
Laskmine on laagri alguses läinud hästi. Eilse trenni tabavusprotsent 96, täna 97%, kusjuures lasime ikka palju, 100 padrunit. Muidugi, see on kõik rahulikult laskmine, homme on esimene kompleks ehk laskmine koormuselt. Ma tean küll, kuidas alguses hakkab nalja saama. Pole harjunud pulsi pealt laskma. Sama asi on esimestel kiirenduste pealt lastes – alguses ei saa üldse pihta. Paari trenniga loksuvad asjad paika, aga loomulikult on koormuse pealt ikkagi raskem lasta. Rahulikult lastes on normaalne tabavus üle 95%, rahulikul kompleksil üle 90% ja kiirendustel ning võistlustel üle 85%. Idee poolest.
Soovige meile jõudu, seda läheb vaja.
Jõudu! 🙂