11 SAUE Eveli EST 0+0+0+1 +2:48.5

Peaaegu. Peaaegu oleks lasknud nulli ja peaaegu oleks kümne hulka saanud. Kurat, kõrgele olen enda lati ikkagi seadnud;) Ei, tegelikult olen rahul. 19 esimest lasku lasksin pihta – seda olen elus suutnud vaid kahel korral veel ning saavutasin hooaja teise tulemuse.

Hommikune staadion tervitas meid 14 miinuskraadi ja tõusva päikesega. Õnneks tõusis ka temperatuur koos päikesega, nii et minu soojenduse alguseks võis juba vesti pealt ja õhusoojendaja suust ära võtta. Sealt ka põhjus, miks oli valitud viimane stardigrupp – et soojem oleks. Tagantjärele tarkusena oleks võinud võtta ka kolmanda grupi, oleks rohkem vedureid olnud, aga ega nüüd selle taha ka midagi ei jäänud.

Stardist hooga minema ja näiteks Sylviest lennuga mööda. Ja veel paarist näost. Illusioone ei hakanud aga endale looma, sest minul oli stardikiirendus käsil. Poole ringi peal purunesid pigem minu illusioonid lennukusest, sest Sylvie jõudis uuesti järgi ja läks mööda. Lõpetage – tal on kolmas ring, minul esimene ja ta sõidab minust mööda! Mind võttis kohe näost kaameks. Tiiru tulime siiski koos, eest ära ta minult ei läinud. Järgmisel ringil ei olnud mul samuti erilisi probleeme tema kannul püsida – ringi alguses olin mina isegi teravam, suurel tõusul oli tema võimu rohkem ja läks mööda, kuid tiiru tulime jälle rõõmsalt koos. Ka kolmanda ringi pooleni tegi ta mulle tempot, kuni lõpukiirendusega eest läks.

Minul oli tegelikult aga jalg pehme. Või hoopis kange, kuidas nüüd võtta. Siin on tegelikult salakaval rada. Raja raskeim koht pole mitte tõus, vaid sile maa. Naiste 3km rajal on täpselt kõige suurema tõusu lõpus u 250 kergelt tõusvat siledat maad. Ja see on puhas kannatamine. Juba teisel ringil tundsin, et poos kõik asjad kinni – nii lihased kui kopsu. Pulsigraafik näitab ka, et tegelikult sõitsingi teisest ringist alates puhtalt punases, kui just laskumised välja jätta.

Ehk teisisõnu algas kannatus. Jalg oli trennides juba imelikult "tühi" ja väsinud olnud ning ka nüüd ei olnud sealt mingit särtsu leida. Lühikeste üleminekute ja tempovahetustega sain hästi hakkama, aga pikemad raskemad lõigud käisid üle jõu. Sobivaks illustratsiooniks oleks see, kuidas ma ühest korealasest möödusin. Tõusu alguseks olin kõrval. Tõusu järsema osa peal läks tema ette ja vaata et eest ära, aga nii kui tõus lõppes, ta sinna ka jäi.

Viimane ring oli juba paha olla. Ja üksik. Kõik, keda püüda oli, olid juba püütud ja ülejäänud finishis või liiga pikalt ees. Raja peale olid veel üksikud korealased ja rootslased oma viimaseid võistlejaid ergutama jäänud. Ja mõned kohtunikud. Eksole, oleks meil seekord täiemõõduline ergutuskoor raja ääres olnud, siis ma oleks kindlasti need 6 sekundit leidnud;) Ei, tegelikult olin ma lihtsalt nii sodi. Oleks keegi selle lausiku peal filminud, oleks pärast kõvasti naerda saanud. Et üks muudkui üritab sõita ja lükata, aga absoluutselt edasi ei lähe, ainult vaikselt tuigub küljelt-küljele. Aga ma andsin oma parima, rohkem ei olnud täna kuskilt midagi võtta.

Kokkuvõttes võitlev sõit. Mitte mingi imetegu, aga võitlesin ja tegin oma töö ära. Ma hirmsat moodi tahaksin kiiremini sõita, aga kahjuks selle asjaga ei ole nii, et võtan kätte ja lihtsalt sõidangi… Seekord oli see minu parim. Sellel aastal ei ole õiget lennukust (veel) leidnud. Hochfilzenis korra ja Anterselvas nagu peaaegu oli, aga siiski mitte päris "see".

Nüüd aga hoopis tähtsamast asjast – laskmisest. Esimesed 19 lasku olid ideaalsed. Lamades oli veel natuke kahtlane – esimeses tiirus oli tuul ja pidin natuke vastu sihtima ja üleüldse on lamades väiksem märk, aga püsti polnud esimese üheksa lasuga varianti ka, et need mööda läheks. Keskendusin, enda arvates võtsin maru rahulikult ja aeglaselt kõike ning lasin kindla peale pihta. Viimases lasin kolm pihta, siis sundisin ennast veel rahulikuks, lasin ka neljanda pihta ning siis oli juba nii hea meel, et viimast enam ei sihtinudki… See ei olnudki võimalik, et pihta läheks. Ma mäletan täpselt seda juubeldust pärast neljandat lasku ja masendust pärast viiendat. Loll, loll viga. Aga see-eest väärt õppetund. Kõik eelnevad korrad, kui ma 19 esimest lasku olen pihta lasknud, olen viimase ka lasknud. Seekord siis sedapidi. Hea laskmine sellegipoolest, lihtsalt emotsionaalselt jääb viimane lask märksa rohkem kripeldama, kui näiteks kolmanda tiiru teine. Kuigi tulemus on täpselt sama. Aga nagu Priit alati ütleb: "Sa ei saa nulli lasta, kui sa esimesi laske pihta ei lase" ehk pigem lase mööda lõpus kui alguses, siis vähemalt säilib võimalus.

Tubli olin. Kusjuures eesti tüdrukutest saavutasin kõige kehvema koha, Kats ja Sirli olib IBU karikal vastavalt 7 ja 9;) Aga ma lasin kõige paremini;) Ja üllatuslikult ka kiiresti, kuigi enda arvates aegluubis. Võibolla nö "minu märkide" peal oli selline mees, kellele meeldis hiljem nuppu vajutada.

Varjatud iroonia on selles tulemuses muuseas täiesti olemas. Kui mina olin eelmisel teisipäeval Pärnus oma kõrvade vahelise kehaosaga tegelemas, helistas treener ja ütles, et tegelikult meil raha ei ole, aga kui sa oled valmis 15 hulka tulema, siis läheme võistlema. Siin ma siis nüüd olen… Oleks pidanud esikümne kohta küsima, eksole;)

Reedel võtame käsile sprindi. Kuulge, see on poole lühem, selle ma jõuan isegi lõpuni sõita!

Ahjaa, telefon mul siin ei tööta, kui keegi helistada on proovinud või midagi saatnud. Arvuti töötab ka siis, kui ma kellegi käest seda US otsa laenan;)