11.12.2010 – Jätkame samas vaimus

Eile polnud sugugi paha päev. 0+0 ja esikümme. Ongi nagu kõik öeldud:D

 

 

Ilm oli Hochfilzeni kohta üsna tavapärane, igal aastal on vähemalt ühel päeval kõvasti lund sadanud. No ja seekord siis sprindipäeval. Pealelaskmise ajal tuli korraks isegi päike välja, aga kui võistlemiseks läks, siis sadas tihedat laia lund. Kuigi nagu ma aru saan, siis võrreldes Eestiga siin ainult tibutas…

Pealelaskmine oli tavapäraselt halb, ma ei saanud vist üheski seerias alla 2 trahvi, aga praeguseks olen ma juba nii külma kõhuga, et sellistest pisiasjadest ennast häirida ei lase. Põhimõtteliselt oli ju peal;) Ka suusa valik ei olnud just lihtsamate killast, mina oma karu-aruga oleks hoopis teise suusa võtnud, aga Jaan ikka veenis mind, et lund hakkab rohkem sadama ja tuleb ikka just see suusk valida. Ja oligi õige valik! Vot mida tähendab hea määrdemees. Oma osa auhinnarahast on igastahes ta ausalt välja teeninud;)

Sõidust ka. No peamine tegija oli ikkagi lumi. Esimesel ringil oli häda, et keegi ees ei sõida ja ise pean rada lükkama. Teistel ringidel oli juba häda, et kõik sõidavad ees ja mööda ei saa, sest ega keegi vabatahtlikult kinnisõidetud rajalt kõrvale ei astunud ja nii pididki ise kõrvalt sumpama… Ainult üks tüdruk astus poolenisti kõrvale (noorem Gasparin). Kusjuures mina olin seekord see viisakas neiu, kedagi keppidega ei tagunud, suuskadel ei tallanud ja kui korra “hei!” hõigati, võtsin viisakalt koomale. Mis mulle küll sisse on läinud? Üldiselt läks aga võistlus kiirelt. Suur tõus oli raske, lisaks olid seal tipus prillid nii udused-lumised, et rada hästi ei näinud. Seal on üks väike allamäge nukk ja ma ei saanud seal ühelgi ringil õigele sõidujoonele pihta, ikka avastasin ennast kuskilt paksust vatist…

Aga tunne oli tegelikult päris hea. Viimase nuki peal ma üllatasin ennasti, et nii kiiresti veel liigutada jõudsin. Sellegipoolest tundus lõpusirge üsna lõputuna, siin on see kergelt ülesmäge ning veel eriti lund täis sadanud… Aga hea oli esikolmikus finišisse tulla, nüüd peaks kuidagi nii rihtima, et sinna ka võistluse lõpuni pidama jääks;)

Laskmine oli eile paljudele paras pähkel. Mehed näitasid ilmekalt, kuidas mööda lastakse, naised said traditsioonilist paremini pihta. Mina sain ka hästi pihta, kuigi sihik oli kergelt udune-lumine, Eurospordi jälgijad said näha, kuidas ma püstitiirus kaks korda puhuma pidin. Aga kui laskmiseks läks, siis juhtus naljakas asi – lõhestunud isiksus või nii;) Üks mina mõtles igasugu mõtteid, näiteks et “ei ole hea tunne”, “kuidagi hägune on see pilt”, “hurraa, juba kolm pihtas”, ja teine mina lihtsalt lasi. Eriti oli seda tunda püstitiirus. Põhimõtteliselt oleks ma võinud “Valgeid jõule” ümiseda, tegevus oli niivõrd automaatne ja instiktiivne, teadvusest täiesti lahus. No eks ole sellise olukorra saavutamiseks suvel kõvasti peaga vastu seina ka joostud, tundub et sein on nüüdseks järgi andnud… 

Päris huvitav asi on see laskesuusatamine. Eile oli naiste esiüheteistkümnes 10 erinevat riiki… Mina olin vast kõige suurem üllataja (ma võin kihla vedada, et täna-homme olen ma dopingukontrollis nagu viis kopikat). 

Täna sõidame teadet. Kats, Sirli, Kristel ja mina viimast vahetust selle mõttega, et kui sotid kõik selged on, võib asja natuke rahulikumalt võtta. Homme jälitus, vahelduseks on tore ka eespool startida;)