Kaks treeningnädalat oleks nagu täiesti eri kohtades. Esimene nädal oli väga suvine – all üle 20 kraadi sooja, rahulikult võis päikest võtta, üleval samuti soe ja lund vähe. Vaevalt jõudis aga teine treeningnädal alata, kui talv kohale jõudis. Kolm päeva on üleval tuisanud, täna jõudis lumi ka alla.
Eile-üleeile saime veel teatud mööndustega üleval suusatamas käia. Üleeile oli möönduseks vaid see, et tuul tahtis rajalt ära puhuda ja sadavast lumest olid prilliklaasid esimese 2 minutiga jääs. Oleks rada näinud, oleks olnud päris hea sõita. Eile olid mööndused juba märksa suuremad. Gondel pandi tööle hiljem, harvemini ja lisaraskuseks oli hunnik betooni peale laetud. Päris kõhe oli sõita… Üleval oli suur rada kinni, sõitsime väikse peal, aga sellest hoolimata tahtis tuul kohati mütsi peast ära puhuda ja tuisk rada kinni tuisata. Kuna mul oli eelmisest päevast juba teada, mida selga-jalga-pähe panna, oli üsna normaalne sõita.
Täna öösel jõudis aga lumi ka alla ja kuna gondel üles ei sõitnud, tegime trenni hoopis all. Suusatamiseks oleks seda nüüd palju nimetada, pigem suuskadel surumine või nii. Liikumiskiirus oli metsik, üle kümne minuti kilomeetrile. Mööda karjamaad ajasime ringi, ega rada ega midagi ei olnud, ainult ohtralt lehmakooke;) Lund iseenesest on palju, üle 10cm julgelt, aga kui korraliku rajapõhja pole, siis hajub see lihtsalt sinna rohu vahele ära… Õhtul jõusaali minnes oli iga lageda peal kas keegi sõitmas või lihtsalt suusajälgi näha. Ma olen siin varem ka all lund ja lörtsi näinud, aga mitte kunagi nii palju. Uskumatu. Ühe laagri sees kaks rekordit – soojarekord esimesele ja lumerekord teisel nädalal.
Edasise laagri suhtes tuleb ilmselt plaanid pisut ümber mängida. Tundub, et ülesse suusatama ei ole vaja enam minna, aga all rulle sõita ka ei saa. Kõige raskem on tiiruga – suusarada sinna veel teha ei saa, muude vahenditega on aga märg ja libe. Aga küll me hakkama saame.
Olukorra illustreerimiseks paar enne ja pärast pilti: esimene on tehtud kuus päeva tagasi, viimsed kaks täna. Koht – sama.
