17 SAUE Eveli EST 1+0 1 26:20.9 +1:58.3

Täna oli üle tüki aja Eesti laskesuusatajatel hea päev. Indrek 14, mina 17, Roland 34. Tulevad meelde vanad head ajad, kui poisid vahel kogu tiimiga jälitusse sõitsid ja muidu kõrgete kohtade eest võitlesid. Siinkohal tahaks tänada kõiki toetajaid ja muidu pöidlahoidjaid, kes ka mustadel päevadel uskusid, et meil ikka lootust on…

Hea küll, võtame nüüd hoogu maha, ega see mingi olümpiavõit polnud. Aga 17. koht pole ka paha. Ma arvan. Kuigi sõidu ajal oli küll tunne, et vaevalt neid punkte täna tuleb. Sõidust siis lähemalt.

Juba pealelaskmise ajal oli rada väga pehme ja ilm "meeldivalt" soe, +10. Tiirus ka tuul keerutas, kord vasakul, kord paremat. Meie treeneriga teeme kiriku keset küla – püss on peal ilma tuuleta, kui on kuskilt poolt, teen kaks parandust. Selge. Enne starti koorin pükste alt sooja pesu ära ja kahetsen, et lühikeste varukatega pluusi ei pannud. Õues on puhas rannailm, +15 ja päike. Suusatajatele on kontimööda pigem -5. Nii et meile oli see temperatuur üsna sama, kui jooksjatele +35.
Stardist minema pannes (kas minna panema või panna minema, selles on küsimus) märkan ees Katrin Apelit. Temal teine ring. Põrutan mööda, laskumistel on minu suusk selgelt libedam, tõusudel tuleb jälle järgi (etteruttavalt – ka minul läheb lipe järjest halvemaks, esimest ja viimast ringi ei anna võrrelda. Eks tõuge on ka muidugi nõrgem..). Poole ringi peal avastan, et tuli haamer. Aga pingutan ikka Apeli ees tiiru tulla. 4. märk, trennis on seal üsna hästi läinud. Kerge tuul vasakult, teen kaks vasakule, kontrollin veel tuul, jääb nagu nõrgemaks korraks – ei, siiski püsib keskmine. Hakkan laskma. Esimene mööda (napilt all): ei või olla, hakkab jälle pihta. Edasi on ilus. Pole hullu, ühe trahviga on kõik võimalik.
Rajal on haamer. Taarun. Võitlen Anna Bogaliga. Hiinlane Kong (3.koht) kihutab mööda. Aga see on tal viimane ring ka. Kannatan. Raske on. Püstitiiruks üritan ennast kokku võtta. 22.märk, peale lasime ka siin. Hapnikku peale ei tule, jalg on pehme. Üritan kuidagi hingamist korda saada. Kui püss juba palges on, on kõik juba ilus, seisab üsna hästi. Viimase märgiga elan ehmatuse üle – enda arvates tegin väga hea lasu, kindel tabamus, aga esimene märk pilgule näitab, et jäi mustaks. Mis see nüüd oli? Siiski kukub. Huh, vedas. Muuseas, laskmise lõppedes on mul pulss 170 – tehke järgi, minu tavaline on pigem 160. Kui muidu olen tiirust välja minnes üsna värske, siis täna tabasin ennast mõttelt, et tahaksin trahviringi teha, siis ei peaks kohe rajale nende tõusudega võitlema minema. Omapärane, selle peale muidu ei tulekski.
Hillar hüüab, et olen 14, punktid tulevad. Aerutan temast mööda, tõuge on nii aeglane ja pikka, et käed vajuvad vist maani. Õnneks keegi ei filmi. Ise olen üsna kindel, et punkte küll ei tule, sest ma olen NIIIIII väsinud. Ja see ei ole lihtsalt võimalik niiiii aeglaselt sõita ja veel punkte võtta. Siiski sunnin ennast jalga jala ette tõstma, et päris keset rada seisma ei jääks. Kui varem alati mõtlesin, et kui punkti peale sõiduks läheb, siis panen küll viimase ringi hirmsa hooga, aga täna pole küll midagi kuskil võtta. Kannatan, teen mehaaniliselt tõukeid. Nagu Jaan raja kõrvalt vaadates pärast kommenteeris, et tõusu peal olevat käsi teinud põhimõtteliselt ainult sellise liigutuse, et saaks linnukese teha – tegin tõuke. Rajal siiski avastan, et keegi ei kihuta hirmsa hooga eest ära, vaid mõni tuleb isegi selg ees vastu. Uskumatu. Ühes huvitavas kurvis võimlen natuke, aga jään püsti. Viimane tõus on puhas kannatus. Vaatan kramplikult oma jalgu, sest tõusu lõpp on nii kaugel, et kui ma sinna vaataks, annaksin alla. Finisijoon on õnnistus.

Kurk on kuiv (suusatajate mõistes oli siin põrgukuumus), jalg pehme ja hapnikku lihtsalt ei tule peale. Ise ka ei usu, kui Hillar ütleb, et 15 olen. Lihtsalt istun ja joon. Tahaks magada. Näen ära, kuidas paar tüdrukut veel ette tulevad, siis taarun määrdebokside poole. Pealesõitmisega ei hakka ennast väsitama, pealegi peaks selleks veel tükk aega ootama, kuna viimased lõpetavad, vahetan riided, istun ja joon. Käin korra netis. Vaatan, et Priit on veretesti nimekirjas, tal ka "veab" kogu aeg. Vaikselt hakkavad õnnitlused saabuma. Ja kõned ajakirjanikelt. Tore.

Kodus vaatan poiste sõitu. Indrek 14. Ülikõva!!! Ja taas kord lõi minu tulemuse üle;) Roland 34, ka väga ilus sõit. Täna oli tore päev.

Mis homsesse puutub, siis eks näis, mis paistab. Vaevalt et see rada päevaga kergemaks läheb, vastupidi, lubas isegi lund. Aga lähme sõidame ja laseme, üritame vaikselt oma asja ajada, eks siis paistab. Õnneks stardib sekund enne mind üsna samast klassist sloveenlane, temaga saab vähemalt esimese ringi normaalses tempost koos sõita. Seltsis ikka segasem. Start siis eesti aja järgi 12.00 ja minu number 17 😀

Veel põnevat – homme on Obertillachis Euroopa Karika etapp, Kauri, Triin ja Tagne on stardis. Hoidke lisaks mulle, Ikele ja Rolandile neile ka pöialt.

Praegu on naljakas tunne. Ma sain, mille järgi tulin ja pisut rohkemgi. Sellest hooajast tahtsin punkte, 30 hulka sõita. Sõitsin suure pauguga kohe 20 hulka. Võib öelda, et ma ise veel ei usu seda hästi, sest enesetunde järgi see sõit ei väärinud seda kohta. Samas sõiduajad oli ka väga normaalsed, nii rasketel tingimustel ainult 1.30, kokkuvõttes 32 sõiduaeg. Nii ongi pisut naljakas olla – ma ei tunne ennast sugugi nii tugevana, nagu üks MK 17. koht tundma peaks. Aga eks seda ole teistelgi olnud, Ron Clarck (kunagine Austraalia tippjooksja) ütleb oma raamatus midagi taolist, et ega pärast maailmarekordi püstitamist lihased vähem hapnikku ei taha. Sama siin.

Paar sõna ka rasketest tingimustest. Naised olid finishis maas kui kümnevõistlejad pärast 1500 m jooksu (see ei ole ka minu ütlus, vist Levandi raamatus on see Reit im Winkli paarissprindi kohta). Kes ülekannet nägid, siis see norra tüdruk, kes finishisirgel täpselt enam aru ei saanud, kus ta on või mis ta teeb, olevat pärast haiglasse viidud. Vist. See on kuulujutt.

Ja positiivseid uudiseid ka: beebibuum. Uschi Disl käis hiigelsuure kõhuga ringi, 16. jaanuar pidi tähtaeg olema. Liv Gretel on ka teine laps tulekul. Ja minu mitmete aastate konkurent põhjanaaber Outi Kettunen käis lapsevankriga ringi. Koer ja mees olid ka. Teatavasti on naisterahvastel täielikuks õnneks vaja last, koera, maja ja meest (kes aru ei saanud, siis see oli irooniline lause. Iroonia, mitte aroonia). Mees on, koer on, laps on, maja kohta ei oska öelda, aga Outi paistis eluga üsna rahul olevat. Elu on ilus.

Head ööd, v(n)ärvilisi unenägusi