17.04.2008 – Kirjutamise eest mulle palka ei maksta

Ajaveeb

17.04.2008 – Kirjutamise eest mulle palka ei maksta

Kunagi, kui ma veel noor olin, tahtsin ma kirjanikuks saada* või õigemini oli see üks paljudest võimalikest variantidest. Mälu järgi umbes teises klassis hakkasin ma lausa raamatut kirjutama. Pealkiri oli "Oravad", sel lihtsal põhjusel, et oravad meeldisid;) Et ma mingeid jutte kirjutanud oleks, seda ei mäleta. Midagi vist ikka oli… Mõnevõrra hiljem toimus minu ajakirjanduslik debüüt ja elu esimene honorar – Päevalehe lastelehes oli mingi luulekonkurss, kus kindlad sõnad pidid luuletuses olema ja minu oma avaldati. Kirjandid pole kunagi mingi eriline probleem olnud.

Kärdla kooli ajal võitsin korra Herman Sergo nimelise kirjandivõistluse, teemaks oli "Milleks on vaja õppida keeli?", vist oli kaheksas klass. Algklassides võitsin kunagi emakeelepäeva õigekirjavõitluse. Põhikooli lõpuks olin ma normaalne radikaalne maailmaparandav teismeline, kelle kirjutamisstiil ja -toon olid suuresti inspireeritud tolleaegsest KesKusist. Pehmelt öeldes terav ja (ühiskonna)kriitiline. Minu eesti keele õpetaja oli sellega rahul, aga lõpukirjandiga, mida teatavasti hindab komisjon, suutsin omavahel tülli ajada 1) õpetajad omavahel 2)oma vanemad ja osad õpetajad 3)tõenäoliselt ka osad õpetajad minuga, aga kuna gümnaasiumis käisin ma juba Nõos, polnud mul võimalik nendega tülis olla;) Kirjandi teemaks oli "Koolirõõm ja koolimure" ning ilmselt teatud osa võttis lugu isiklikult. Hindeks sain "nelja", mis oli ainus "neli" põhikooli lõputunnistusel, loobusin maailmaparandamisest tekstides, kus nimi alla käib ja otsustasin 100% Nõo kooli kasuks, sest reaalained on igal juhul võrdlemisi objektiivsed.

Nõos sattus meile selline eesti keele õpetaja, kes kirjandi eest "viite" pani väga harva. Esimese klassikirjandi sain "viie miinuse", ainsana. Iroonia oli selles, et teema oli põhimõtteliselt sama kui põhikooli lõpukirjandil;) Aga nüüd ma olin juba vanem, targem ja kogenum, nii et oskasin osavalt mett mokale määrida. Diplomaatia alane õppetund oli ilmselgelt kasuks tulnud. Lõppkokkuvõttes oli mina klassist ainus, kellel eesti keel kokkuvõttes "viis" oli. Tänu kirjanditele muidugi. Lõpukirjandi eest sain 85 punkti, aga põhimõtteliselt läks see aia taha ka. Eriti ei põdenud. Gümnaasiumis meeldis mulle kõige rohkem kirjutada aga esseesid, sest seal võis täiesti vabas vormis, mingitest formaalsetest nõudmistest ning stiilist hoolimata jutul lennata lasta. Sellega pole mul kunagi probleeme olnud.

Ülikool ja informaatika. Loovast kirjutamisest oli/on asi kaugel. Teaduslik stiil on teaduslik stiil. "Leidub mitmeid erinevaid modelleerimistehnikaid ning nendele vastavaid mudeleid, mis kasutavad erinevaid lahendustehnikaid" – lause kodutööst, mida ma hetkel kirjutan. Põhireeglid: umbisikuline kõne, võimalikult vähe omadus- ja muid suhtumist väljendavaid sõnu. Sõnakordused on ainult soovitavad;) Ühesõnaga vaba kirjutamist tuli ette väga harva. Ühes vabaaines sain kirjutada korraliku essee. Priidu sõjaväes oleku ajal sai talle kirju kirjutatud. Õde Elo kasutas ka mind vahel "alatult" ära ja lasi mul laskesuusatamisest ISC ajakirja mingeid jutte kirjutada.

Blogi tegemine muidug vallandas verbaalse kõhulahtisuse. Kirjuta aga! Algselt oli see mõeldud sugulastele-sõpradele infokanaliks, sest suvel 2006, kui asi käima läks, laskesuusatamisest ajakirjanduses põhimõtteliselt ei kirjutatud. Tüüppealkirjad "Björndalen võitis, eestlased tagaplaanil", "Laskesuusatajad esinesid tagasihoidlikult" jne, kui sedagi. Vahel toodi väikeses kirjas tulemused ära, kui sedagi. Keegi ei teadnud, kus ma olen ja mida teen. Kes see ikka koera saba kergitab ja ega enda kiitmise vastutusrikast tööd saa teistele usaldada, nii et otsustasin ise endast kirjutada. Ajakirjanduse huvi ja laskesuusatamine kasvas muidugi hüppeliselt pärast 2006. aasta detsembrit ja MK 5. kohta. Aga blogi on jäänud ja võin eputada, et eeskuju on  ka järgimist leidnud. Muuseas, paljudel välismaa laskesuusatajatel on oma blogid, kodulehekülg niikuinii.

Siiski on mul jätkuvalt mingi tõrge oma õige nimega avaldatavate tekstide suhtes. Kindlad teemad. Kirjutan spordist, endast, vähesel määral isiklikust elust. Ma ei kirjuta teistest, enda isiklikust elus sügavalt, spordivälistest teemadest, mis mulle hinge lähevad. Väldin "teravaid" ja/või "skandaalseid" teemasid, mis võiksid kellegile mingi jama kaela tuua, ühesõnaga ei topi oma nina võõrastesse asjadesse. Selline ettevaatlik olen. Mis võibolla kõige olulisem – ma üritan lahus hoida sportlast Eveli Sauet ja tavainimest Eveli Sauet ning see on rangelt spordiblogi. See on seesama teema, mis tavainimesel on töökohaga – kas isikliku blogi väljaütlemised on kuidagi tööandja seisukohad jne jne. Minu puhul on laialt võttes tööandajaks riik ja seega ka kõik kodanikud, nii et eriti kitsendav olukord. Olen aegajalt, kui mõni teema eriti südamel on, mõelnud, et teeks ühe blogi veel, anonüümse, kus siis arutleks ja arutleks. Aga see oleks liigne koormus, ma arvan. Ongi parem, siis ma mitte ei heieta oma maailmavalust, vaid võtan midagi reaalset selle leevendamiseks ette, eksole.

Ma ei oska nüüd öelda, kui hästi-halvasti ma kirjutan. Ise tunnetan aegajalt, et stiil ja sõnavara kipuvad manduma ja õigekiri longab. Kõnekeelseks lähen, noh! Ja ei oskagi ennast kuidagi muud moodi väljendada. Hea seegi, et jutt jookseb ja päris düsgraafik ei ole. Peaks jälle rohkem lugema hakkama, aga praegu võtavad kõik muud asjad niipalju aega, et ilukirjandust saan lugeda vähe. Reeglina loen kooliasju. Laagrites lähen vahel hoogu, aga siis on jälle see jama, et ma ei jõua nii palju raamatuid kaasas vedada. Mõelge ise, kolmenädalane laager, kui "Ussisõnadele" läheb kaks päeva. Et omaette suur spordikott raamatute jaoks? Hooldemehed lööks mu maha. Hea rohi on võtta igav ja/või keeruline raamat, seda loed jupp aega. Teiselt poolt täidavad selle niði edukalt õppematerjalid, lehekülg ja uni tuleb, aga sõnavara ja stiilitunnetuse arendamiseks on sellest vähe kasu, eriti ingliskeelse teksti puhul;)

Blogi läheb edasi, kirjutan kuni jõuan ja kuni lugejaid on. Priit puikleb kõrvale, tuues põhjenduseks 1) ta ei oska kirjutada 2) tal ei lähe nii hästi, et kirjutada 3) aega ei ole 4) ei oska, noh! Mina üritan teda veenda, et see kõik pole üldse oluline, rahvas nõuab ka tema arvamust. Mul korra juba peaaegu õnnestus ta kirjutama saada, aga siis ta poole pealt loobus, ütles, et läks omadega rappa. Ma ei ole lootust kaotanud. Peaks talle mõne eriti halva blogi lugemiseks ette seadma, siis ta enesehinnang kohe tõuseks ja lisaks minu romaanidele saaks lugeda ka tema novelle.

Tundub, et juttu jätkuks mul kauemaks, aga muu elu tahab ka elamist. Nägemist ja järgmise korrani. Kui enne ei näe, siis järgmisel korral, nagu üks mu sõber ütleks. Kevadpuhkus kestab.

Olen mõelnud, et tore oleks, kui makstaks, raha mööda külgi maha ei jookseks, aga ajakirjanikuks ei hakkaks ma sellegipoolest. Tähtajad, vuhh.

*Kirjanikuks saamise mõte purunes täielikult esimest korda Dickensit lugedes. Korraga oli latt seatud ületamatult kõrgele.

3 thoughts on 17.04.2008 – Kirjutamise eest mulle palka ei maksta

  1. Minu arust on see väga hea blogi, mis pakub tõeliselt nauditavaid lugemiselamusi!

    Aitäh!

  2. Jutt jookseb Sul tõesti hästi,mõnus ja kerge lugeda.Sinu blogi ongi laskesuusahuvilisele Eestis ainuke koht kust aegajalt saab operatiivset infot toimuva ja toimunu kohta.Tore,et kirirjutad veidi ka meeste tegemistest ja riputad teksti sisse teemakohaseid linke.Aitäh!

  3. tegelikult võiksid selle teises klassis kirjutatud luuletuse ka kirja panna. huvitav oleks lugeda 🙂

Comments are closed.