Elvas on kätte jõudnud totaalne kevad. Lumi kaob iga minutiga ja ega lähimatel suusaradadel on juba väga leida raske valget lumevaipa, kus saaks kena laia suusasammuga uisutehnikat liuelda ilma, et mõni käbi, mutimullahunnik või kuuseokkad libisemist ei segaks. Probleemile annab veidi leevendust, kui sõita Elvast 10 km välja – Hellenurme kandis on maratoni rada veel enam-vähem sõidetav ja kui minna veel Otepää poole ja sealt suunaga Käärikule – on võimalik veel talvegi näha.
Selle hooaja üks viimaseid starte peaks olema nädalavahetusel Haanjas toimuvad Eesti Meistrivõistlused. Loodan, et vähemalt sinna lastakse peale))) Välja jagamata on veel distantsi ja mass-stardi meistritiitlid. Esmakordselt selle talve jooksul peaks kohal olema ka terve Eesti paremik. Kui vaid lumi vastu peaks.
MK-sari ja Ruhpoldingu MM-i hooaeg on selleks korraks läbi. Ei saa öelda, et see just minu unelmate hooaeg oli. Lootsin palju enamat. Aga vähemalt laskmises oli areng märgatav ja suutsin pea terve hooaja vältel suhteliselt stabiilselt lasta. Mõni üksik võistlus läks aia taha, aga seda ikka juhtub. Täna oli au saada ajakirjanduse teel selle hooaja hindeks 2! Üldiselt võiks ju sellised ajakirjanduslikud märkused ühest kõrvast sisse lasta ja teisest välja aga kuna meil on selline tore koduleht, kus saan oma mõtteid avaldada, miks siis mitte seda teha. Oh ei – päris kindlasti ei hinda mina ise selle hooaja kulgu 2-ga. See, et ma peatreeneri lahkel soovil MK-sarjas pea olematud võimalused sain ja seda, et treeningutel endale pisut liiga tegin ja sõidus loodetust lahjem olin, ei varjuta terve hooaja vältel pea 85% lasketabavust ja IBU Cup-i 16.kohta ning nelja MK kohti 54-65, kui stardis on 100-120 spordimeest. Seega ma ei taha teada, mis hinded saavad mehed, kes 65-120 kohaga pidid lõpetama.
Hetkel rohkem ei jahvata. Pikema mõtterünnaku teie kõigi seltsis sellest hooajast teen siis, kui viimanegi lumeräitsak on sulanud ja suusad selleks aastaks kindlalt „suvekorteris“.