Viimasel ajal olen ma sageli olnud sunnitud peaga vastu seina taguma oma võõrkeel(t)e oskamatuse tõttu. Kogu suhtlemine Askoga, kus andis väga tugevalt tunda, et keele on omandatud eelkõige telekast. Proovige soome keeles kirjutada, jubedamat asja anna välja mõelda.. Seejärel Oberhofis käik, kus kesine saksa keel kippus nii mind kui ka minuga suhtlevaid isikuid hulluks ajama. Jumal tänatud, et Venemaaga pole viimasel ajal erilist pistmist olnud.
Üldiselt saan ma päris hästi hakkama kahe keelega: eesti ja inglise. Inglise keeles tõenäoliselt kipub ortograafilisi, grammatilisi ja stiilivigu sisse ning mõnda sõna on targem sõnaraamatust kontrollida, aga erilist pingutust tekstist aru saamine ei nõua. Rääkimine nõuab, aga mitte oluliselt rohkem kui üleüldse võõraste inimestega rääkimine;)
Saksa keelt olen õppinud tubli 5 semestrit – 10. ja 11. klass gümnaasiumis ning ühe semestri ülikoolis. Tase – enam-vähem saan hakkama. Ajab hulluks, vabatahtlikult ei räägi üldse, aga kui väga vaja on, räägin jutud ära, eriti kui kehakeel appi võtta. Kahjuks on seda küllaltki tihti vaja, sest biahtloni-maailm on väga saksa keele keskne. Väga paljud võistlused on just selles keelekeskkonnas ja ega nad muud keelt eriti ei mõika.
Soome keelt pole akadeemilises keskkonnas õppinud tundigi. Grammatikast ja süntaksist pole õrna aimugi. Kuna algne õppeallikas oli TV1000 inglise keelsed filmid soome keelsete subtiitritega, siis on lugemisega seis kõige parem, kuigi sõnaraamat võiks kindluse mõttes käeulatuses olla. Kuulamis-rääkimispraktika pärineb mitmest aastas Hiisirasti klubis + lumelaagrid jms + sugulaskeele hüved. Teatud hetkedel jääb sõnades puudu või ütled lihtsalt eesti keelse sõna soome aksendiga. Parim näide sellest on “jousaali voti”, mida meie massöör ükskord ennemuistsel ajal küsis:) Kirjutamine on puhas õudusunenägu.
Vene keel oli mul 9.klassi lõpuks päris tugev. Sellest ajast saati olen suutnud praktiliselt kõik 4 aasta jooksul õpitu unustada. Anatoli ajal hakkas vaikselt uuesti tulema, lõpus ma sain juba suuremast osast juttudest aru, aga nüüd jätkub taandareng täie hooga. Loen veerides, aru ei saa. Kui rahulikult ja tuttaval teemal räägitakse, siis saan enam-vähem aru. Mõned sõnad oskan vastu ka öelda. Peamine sõnavara – veter silnõi, streljala mnoga, ljoze x, stoje y. Kui keegi (näiteks läti treener või ukrainlased) tulevad juttu ajama, läheb enamasti käiku taktika “kui midagi aru ei saa, siis naerata ja nooguta”. Kirjutamine on meenutab inkvisatsiooni paremaid palu. Proovida ei taha.
Prantsuse ja rootsi keeles oskan ennast tutvustada ja mõningaid muid sõnu, tervitusfraasid on tuttavad veel mõneski keeles. Näiteks “den dobre” – keelt ei tea, aga Indrekut tahaks tervitada;)
Miks ma seda kõike kirjutan? Sest Ramsaust tagasiteel rongis sõites kippus minu vaene pea küll üles ütlema. Mina, Kadri ja Martten rääkisime omavahel eesti keeles. Mina, Kadri ja Asko rääkisime omavahel soome keeles. Asko ja Martten rääkisid omavahel inglise keeles. Valjuhääldi ja teised reisijad rääkisid omavahel ja minuga saksa keeles. Ühel hetkel ei saanud enam üldse aru, mis keeles ma nüüd rääkima peaks. Püandiks oligi see, kui Tallinna lennujaamas venelasest taksojuhile “danke” ütlesin. Vene keel veel puudus. Kusjuures, ka see on olemas olnud. Anatoli ajal oli meil määrdemeheks üks soomlane, siis oli ka suuri probleeme õige keele leidmisel. Tookord lõppes lugu sellega, et sloveenlasest hotelliteenjaga suhtlesime täitsa vabalt – mina eesti, tema sloveeni keeles.
Loo moraal – lapsed, õppige keeli, neid võib isegi vaja minna. Ma hea meelega läheks mõnele kursusele, aga no ei ole sobivaid. Sobivus tähendab siinjuures ühildumist minu treening- ja võistlusplaaniga. Sama kehtib ka kõige muu enesetäiendamise kohta. Nii et piirdun raamatute ja kasina praktikaga.
Kõige hullem on asja juures see, et näiteks saksa keeles võib veel ainult Kauri rääkida, ülejäänud ei jaga ööd ega mütsi. See tähendab, et kui mõni umbkeelne sakslane ette jääb, siis lükatakse üldiselt mind ette. Mulle jätkuvalt ei meeldi võõrastega rääkida, eriti veel keeles, mida ma tegelikult ei oska. Siin on muidugi probleem selles, et mulle ainult rääkimisest ei piisa, ma pean ju ÕIGESTI rääkima. Vastik idealist oma kompleksidega;)
Mõneks ajaks piirdun nüüd ainult eesti keelega – kodu, kallis kodu. 31. oktoobril sõidame lumelaagrisse, siis algab aktiivne soome keele praktika.
Mis muusse elusse puutub, siis kiire nagu ikka. Õlga sain täna süsti ära. Eelmisest korrast suurt ei erinenud – paberid IBUsse (WADAsse, ADAMSisse), süst õlga. Loodetavasti peab hooaja lõpuni vastu. Veel parem, kui igavesti. Igal juhul ei olnud mõtet niimoodi poolikult (et väga ei valuta, samas õiget liigutust teha ei saa) virelema jääda. Kui valu tuleb tagasi, siis on järgmiseks sammuks uued uuringud, võib-olla ka artroskoopiline ja siis on edasi näha. Mina hoian kahe käega pöialt, et vähemalt hooaja laseks lõpuni teha. No kasvõi pool, veebruari lõpuni.
parim keeleõpe on
üksi võõrasse keelekeskkonda minek. Olen seda nüüd paar korda praktiseerinud, ja mu inglise keelele on see uskumatult hästi mõjunud. Vait olla ja oma asja ajada saab küll päris pikalt, kuid lõpuks “nutad ja räägid”! Isegi mina, ja sina ka 🙂