Praegu on täpselt "vaikus enne tormi"-aeg. Midagi nii põrutavat, et kohe kirjutama ajaks, otseselt ei toimu, ainult väikest nipet-näpet. Praegu on kergem nädal, umbes kord päevas trennis, mina käin koolis, reedel käisime Priiduga ehhos ning muidu tegeleme lihtsalt olemisega.
Kooliga on nüüd lood sellised, et homme on kontrolltöö. Taas selline vahva, et praktiliselt õppida ei ole võimalik, vaja on osata. Põhimõtteliselt see mulle kui laisale porikärbsele sobib. Nüüd on ainult küsimus selles, kas ma viitsin endale lubatud spikri peale (üks A4) midagi valmis kirjutada või lähen mütsiga lööma…
Ehhos läks nii, et Priit võib ainult trenni edasi lahmata – kõik on ok, pangu ainult hoogu juurde. Mina olin selline enda kohta tavapärane – et midagi nagu oleks, aga eriti nagu pole ka. Klapid logisevad;) Eelmisel aastal logisesid pisut ka. Ehk siis põhimõtteliselt on praegu mõningad muutused, aga ei midagi, mida puhkenädal ei parandaks. Jälle – ei midagi uut, niikuinii võtan nüüd enne Ramsaud marurahulikult, siis jõuavad kõik asjad ära taastuda. Vot enne olümpiat, siis oli jama, kus oli juba mingi rõhk kuskil tõusnud (see lause oli korrektne meditsiiniline diagnoos, eksole?).
Muidu olemise alla lähevad kõik need vidinad, mis kodus pooleli on. Peamiselt paigaldame lampe. Kõigest 5 juhtmeotsa ja 2 paljast pirni tilpenvad veel kusagil. Kusjuures 3 juhtmeotsale on lamp isegi olemas, vaja ainult üles panna, ning ühele pirnile on lamp tellitud. Kui samas tempos jätkame, siis võibolla ülejärgmiseks aastaks enam ei tilbenda midagi. Ja kui me veel voodi ka saaks…
Oma blogi juures on see hea, et ei pea raadiosse helistama, et tervitada;) Homme ehk 22. septembril saab minu õetütar Kaia 16-aastaseks – palju õnne talle minu ja Priidu poolt.