23.02.2011 – Sarajevo 2011

Ajaveeb

23.02.2011 – Sarajevo 2011

Gerald Durell ütles vist Kreeta kohta midagi taolist, et seal on targem loogika esialgu mängust välja jätta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Siin on mõnes mõttes sarnane olukord. Balkan on minu jaoks sõna otses mõttes täiesti tundmatu koht ja siin on väga palju sellist, mida mõistus päris hästi vastu võtta ei taha. Samuti erineb sõjaväeloogika mõnevõrra tsiviilloogikast, nii et üldiselt tuleb siin asju lihtsalt võtta nii nagu nad on ja olla hästi rahulik.
 
Tegelikult ei olnud ma eriti üllatunud, kui meie pagasist jõudis Sarajevosse esialgu täpselt 0 ühikut. Kaks ümberistumist, sealjuures Münchenis ~50 minutise ajaaknaga. Halb uudis oli sealjuures aga see, et kätte lubati need toimetada alles järgmise päeva õhtuks. Veel halvemaks uudiseks oli aga pagasi kättesaamisel asjaolu, et nii minu kui Indreku relvakohvril jääb see hooaeg nüüd viimaseks. Indreku omal oli lihtsalt auk sees (ja väidetavalt oli toru kenasti seal august välja turritanud), minu oma on tugevate pragudega. Tugev teip aitab hooaja lõpuni vastu pidada, aga inetu lugu igal juhul. Hea kohver oli, kuigi juba varem oli teip strateegiliselt oluline koostisosa.
Aga noh, asjad saime siiski kätte, elamine on kasarmus Sarajevo äärelinnas, aga viisakam kui mõnes hotellis, söök pisut omapärane, aga puudusest on asi väga kaugel ja isegi internet on kõrvalmajas olemas. Nii et kõik on üldiselt hästi. Täna saime suusatamas ja laskmas ka käia, koha nimi on Jahorina – samas olevat ka 1984 olümpia laskesuusatamine toimunud. Rajad on huvitavad, mulle isegi meeldivad. Tõusu on küll üksjagu ja need on päris pikad, aga mitte eriti järsud. Võistluse ajal on haamri oht nendel tõusudel muidugi suur, kõrgust on ka üle 1300, aga ennem saan siin haamri kui sõidan veel 13 korda seda Fort Kenti tõusu. Lasketiir on pisut erinev MK-tiirudest, vähemalt täna oli väga oluline õige laskekoha valik, sest mõned olid päris omapärase kalde all, aga märgid on igal juhul sama suured.
Ühesõnaga on homme võistlus. Meestel kell 10, naistel vist 12:30. Tase on tavapärasest pisut nõrgem, sest samal ajal on Ridaunis EM ja üleüldse on nädala pärast päris MM. Naistest peaks tuttavamad nimed olema kogu Sloveenia A-koondis, Liduma, Palka, Gwisdon, Morkve, Högberg, mõned venelased ja sakslased.
Muu elu on siin aga ausalt sürr. Meil on siin oma mees Hava.., ptüi, Sarajevos – eestlasest spordisõber Raigo (mehed kohtasid staadionil ka ühte Eesti politseinikku, tavaliselt ei näe Soomeski niipalju eestlasi), kes meid täna mäe otsast alla sõidutas ja natuke ka kohalikku olukorda valgustas, sest endal oli asjas ausalt öeldes väga ähmane ettekujutus. Kuuliaugud majades, teeäärsed miinihoiatussildid ja lihtsalt varemetes majad on mälestused mitte just väga hiljutisest sõjast ning Eesti integratsiooniprobleem on köömes siiani säilinud etnilis-usulise konflikti kõrval. Üleüldse – siin ikka ei ole Euroopa, siin on midagi muud. Kuna meil asju ei olnud, käisime eile trenni asemel kesklinnas “ekskursioonil”: mošeed ja minaretid, sünagoogid, tavalised kirikud. Hulkuvad koerad, kes vähemalt kesklinnas hoidsid küll madalat profiili, äärelinnades pidavat ikka suured karjad olema. Kuuliaukudes juba oli juttu. Klaasmajad ja vanad paneelikad kõrvuti. Äärelinna poe ees hõlma alt iPhone pakkuv mees ja sealsamas raha nuruvad tüdrukud. Kui erinev on ikkagi maailma ja kui vähe sellest ise tead! Ja siinkohal ma mõtlen just erinev, mitte tingimata halb. Sportlane ja tema silmaring – tundub, et oleks nagu mööda maailma ringi rännanud ja elu näinud, reaalselt on tavapärane marsruut ikka väga üheülbaline ja piirdub tuttava Lääne- ja Põhja-Euroopaga, vähemalt talisportlastel. Ja ka siis peamiselt hotell, lasketiir ja suusarajad. Ma olen Münchenisse ja sealt välja lennanud umbes 3-4 korda aastas päris mitu viimast aastat ja sellel sügisel käisin esimest korda ka reaalselt linnas…
Aga tagasi Sarajevosse. Üldiselt on korraldajad väga püüdlikud. Hommikul käis üks noormees ekstra kontrollimas, kas ma ikka tean, millal buss läheb ja siis vaatas veel üle ka, kas ma bussi peal olen. Ning üleval mäe otsas oli mul sööma minekuks isiklik saatja, kusjuures see polnud mingi 50 meetrit, pigem ligi kilomeetrine jalutuskäik. Ja üleüldse – nagu oleks külaline, eksole. Homme siis sprint, ülehomme meestel patrull ja laupäeval sõidame Hantõsse.
Ja kohaliku raha lühend on KM ehk siis meie jaoks lihtsalt kilomeeter, täpselt nagu tšehhi raha jääb igavesti “kõshiks”.