Viimasel ajal on minu põhiliseks elektronkirjasõbraks olnud IBU ADAMSi peaspetsialist (IBU – International Biathlon Union, ADAMS – Anti-Doping Administration & Management System). Ikka selle TUE (Therapeutic Use Exemption) asjus. Ei tea, kas see on nüüd kuidagi seotud, aga neljapäeva varahommikul oli kill-koll-dopingukontroll mul ukse taga.
Kell oli pisut enne seitset, mina olin 15 minutit tagasi ärganud, isegi Priidu juba üles peksnud, ning valmistusime Tartusse minekuks – Priidu asjatama, mina kooli. Aga kui minul on "vastuvõtuajaks" määratud 6:30-7:30, siis dopingukontroll ka ei maga. Noh, polnudki ammu käinud. Meestel võttis Eesti Antidopingu Agentuur millalgi hiljuti proovid, nüüd siis tuli rahvusvaheline WADA mulle külla. Muuseas, WADA kohalikke ei saada. Tavaliselt käivad meil soomlased, kes on juba vanad sõbrad ja pikki-pikki tunde meie juures veetnud, aga seekord olid täitsa uued lätlased.
Jumal tänatud, et ma polnud veel jõudnud vetsus ära käia, muidu oleks ma pidanud nad küll Tartusse loengusse kaasa võtma. Kindlasti oleks neil olnud ohjeldamatult huvitav. Aga seekord läks siiski kiiresti, täitsin paberid ära, moe pärast jõin natuke ja oligi minek. Väike esinemiskramp käib alati asja juurde, sest nad, kuradid, vahivad ju. Aga sain hakkama. Siis veel alatine põnev protseduur topsikute valimise valamise ja numbrite võrdlemise ja muu säärasega, viimased allkirjad ning oligi kõik. Minu isiklik rekord oli see kohe kindlasti, tavaliselt ootame ikka tunde… Aga nüüd oli u 20 minutiga kogu üritus läbi, saatsin nad viisakalt ära ning jätkasime Tartuks valmistumist.
EPO-proov. No maeitaipa miks nad mulle EPO-proovi teevad. Pole kunagi mu vereproovi tulemust näinud või, hemoglobiin võitleb 130 piiriga, kus mul see EPO veel olema peaks? Aga noh, igal lollil oma lõbu. Teisest küljest seekord nad võibolla isegi leiavad midagi põnevat sealt testist, sest ikkagi need (glükokortiko)steroidid mulle sisse topiti. Ma loodan südamest, et see TUE info on ikka õigesse kohta edasi jõudnud ja mingit jama asjast ei tule. Raske on see tippsportlase elu, ma räägin.
Meie meeste ja Kadri esitus täna Haute-Maurienne’is oli mulle ausalt väike pettumus, aga teisest küljest täiesti arusaadav. Kurnav reis + 1800m üle merepinna ei ole just kombinatsioon, mis tavaliselt võistlustel lendama paneks. Lisaks olid seal üleüldse müstilised järjestused ja vahed. Hää küll, Gregorin ja Fourcade on talvel ka tugevad, aga mõned nimed olid küll müstika. Lisaks kaotuse suurused – no suusas ei tule elu see nii suuri vahesid, ei ole võimalik. Kui Indrek talvel kolm ja pool minutit kaotaks, oleks ta 90. Müstiline värk. Näiteks eelmise aasta suvine maailmameister Kochkin oli kolme trahviga 30 sek Martteni ees. Noh, eks ma olen ise ka aeg-ajalt rullidel pool päeva kaotanud – ei-tea-kuhu. Igal juhul laskmine oli kõigil vist enam-vähem, Kats hästi (nagu tal viimasel ajal kombeks;), Indrek ja Martten normaalselt. Ramsau laagris näeme ja üleüldse talvel me veel näitame, kuidas suusatama ja laskma peab:D
Muidu läheb hästi. Vaikselt treenin, aga jätkuvalt tahaks juba ära. Elva jooksumarsruudid hakkavad ennast ammendama, rääkimata siis Elva-Peedu rulliteest.