Tähendab, ma olen korduvalt maininud, et mina ei ole mingi jooksukuru ja üleüldse on valel lühikesed jalad. Valel jooksjal ma mõtlen, sest ühel õigel jooksjal on ikka pikad jalad. Minu jalgade kohta võib öelda paljutki, aga mitte pikad. Sellest hoolimata pidin ma oma väikeste jalakestega kaks päeva järjest Haanjas IBU karika vudima.
Esimesel päeval ehk eile ehk laupäeval ei olnudki asi nii hull. Ikkagi sprint, kiired kolm kilomeetrist ringi, saab hakkama. Saingi. Laskmisega sain ka hakkama. Lamades esimene lask ei saanudki pihta minna, ülejäänu oli ilus ehk siis 1+0. Ja jalgadele valu. Kõige lihtsam ei olnud, aga enda kohta jooksin täitsa viisakalt. Õnneks oli hea sile ring ka, tõusude peal oleks ma ikka märksa rohkem kaotanud. Autasuks teine koht, medal, lilled ja soe käepigistus. Sõbralikult platseerusin kahe lätlase vahele – Gerdale (1+0) kaotasin 10 sekundit, Madarat (0+2) võitsin 15. Olin rahul, sest tegelikult peaks mõlemad minust kiiremini jooksma, aga eks olud olid ka minu poolt. Nii et kordaläinud päev. Lisaks tuli meie autosse veel teinegi lillekimp – Karmen Elva klubist oli juunioritest parima eestlasena kuues.
Tänane oli paha päev. Esiteks ei pidanud ma üldse startima, sest 1)mul oli eelmisel nädalavahetusel kaks starti 2)ma olin juuli alguses kergelt haige 3)ma ei jõua joosta 4)Haanjasse sõit tähendab kadunud poolt päeva, mida saab märksa meeldivamalt veeta. Aga kuna ma olen nii vastikult kohusetundlik ja vastutulelik ja muidu hea inimene, et kui peatreener Hillar nuias, et ikka homme (täna) ka startida, sest muidu on naisi liiga vähe stardis ja eestlasi pole üldse ja nii pole ka ilus. Et tule vähemalt kohale, ole stardis sörgi läbi. Nojah, tean ma küll neid sörkimisi, nii ei ole ka ilus teisi mõnitada. Kahepeale moosisime Sirli ka ära. Aga head nahka sellest muidugi ei tulnud.
Pea oli laiali otsas ja ausalt ei viitsinud võistelda. Strateegia oli kujundada strateegia pärast esimest laskmist, sinnani lätlastel järgi hoida. Tiiru tulin eelviimasena, Gerda taga. Ja hakkas pihta. Esimeses tiirus lasin 2, edasi 1+2+2. Lamades ei lasknud kahe päeva peale ühtegi esimest lasku pihta. Kolmandast ringist alates oli sellest võistlusest nii suur kopp ees, et vabalt võiks kaevetöödel ränka raha teenida. Kedagi püüda ei viitsinud, hoidsin taganttulijate suhtes positsiooni. Lootsin selle, et viimasel ringil olen võibolla üksi või vähemalt piisavalt taga, et saab vähe lõdvemalt lasta. Aga ka seda õnne ei olnud, läksin ringile kuuendana ehk viimasel lillekohal ja tagant tulev leedukas üritas püüda. Ei lasta inimesel rahulikult võistelda, peab ikka rabelema. Hoidsin teda enam-vähem ohutus kauguses. Üldkokkuvõttes oli minu poolt äärmiselt mõttetu võistlus. Mitte katastroofiline, aga lihtsalt mõttetu. Mittemidagiütlev. Jooks enda kohta pisut, aga mitte palju alla keskmise, laskmine sama. Ainus lohutus oli muidugi see, et Gerda alustas lamades 4 trahviga ja lõpetas püsti valesse märki laskmisega ehk 5 trahviga, kokku 12. Temal läks ikka hullusti. Aga ega me meelt ei heida, õiged võistlused tulevad ikka talvel. Ahjaa, Sirli oma pikkade koibadega jooksis normaalselt, lasi 2+2+1+1 ja oli viies. Normaalne.
Ja üleüldse on suusatada ikka märksa lihtsam. Suusas on võimalik niimoodi tirri lasta, et keegi aru ei saa, lisaks on vahepeal laskumised, kus saab puhata. Jooksus anna ainult hagu, ei mingit puhkust. Ei, see ei ole minu teema, ma olen nagu rohkem lõikude ja taastumise peal väljas. Kahe nädala pärast saame seda muidugi testida, siis on Otepääl rulli pealt võistlused. Sinna peaks vähe rohkem rahvast kohale ka tulema, nii et peaks tõsine andmine tulema. Ootame. Vahepeal harjutan, kuidas lamades esimest lasku pihta lasta.
Indrek tegi loomulikult mõlemal päeval puhta töö. Tal on pikad jalad! Ja Kauri, kes vahepeal 25. juulil 25-aastaseks sai (“Elva Postipoisi” “Nädala juubilar”!), kindlustas laupäeval kaksikvõidu.