Võistlustest on suurem osa vast lugenud-kuulnud, aga lühikokkuvõte oleks 0+0 sprindis ja 1+0+1+1 jälituses. Ning Eestis ma sellise laskmisega endale kaotusi lähiajal lubada ei kavatse. Enne seda olime aga Hiiumaal jõule pidamas.
Üldiselt läksid need seal kiirelt. Ei saanud mandri pealt varem minema kui 23 õhtul (viimane kord, kui ma sellisel kuupäeval autoga Tallinna linnas olen!) ja et viisakas oleks enne eestikaid korra ka suusatamise pealt laskmist proovida, siis pidime juba 25. detsembri pärastlõunal tagasiteele asuma. Aga kohapeal oli vahva, oleks lihtsalt pikemalt tahtnud. Kuusetoomine kujunes pigem küll meeleolukaks lumesõjaks ning mõni (ei nimeta nimesid, just kiusu pärast!) käis päris mitmeid kordi peadpidi hanges. Ja kui terve noorem generatsioon otsustas koju joosta, siis sai lahtilükatud tee üsna ruttu otsa ning edasine oli juba asjalik sumpamine. 32. minutiks olime läbinud tugevad 2,8km…No ja päkapikud ja söögid ja muu selline niiehknaa. Jõulu esimesel pühal käisime Priiduga soome kelguga Kärdla tänavatel, kus oli peamiselt kaks variant: kas tänav oli liiga korras st soola-lume segu alt oli asvalt väljas või olid hiiglaslikud tuisuvaalud. Pildilt on siis näha kelgu peamist kasutamisviisi… Ja mina ei suutnud vastu panna hiiglaslike hangede kiusatusele, oleks ma päeva veel olla saanud, ma oleks sellised saalid valmis uuristanud, et ükski mäger poleks köhinud ka.
No ja pühapäeva õhtul käisime Otepääl suusatamas ja laskmas. Laskmas esimest korda pärast Pokljukat ja uisustiilis suusatamisega oli sama seis… Aga vähemalt vaim oli värske!
Minu jaoks on eestikad alati sellised teistmoodi võistlused. Loomulikult tahan ma hästi esineda ja võita, aga MK on ikka teine tera. Eestikad on rohkem nagu esinemiskoht ja minu spordi alter ego on üks edevusehunnik. No eks ma siis esinesin. 0+0, lamades küll üks napikas ja kindel võit. Show mõttes panin teise tiiru tulles kurvis külje maha, aga see oli nii puude taga, et seda keegi ei näinud… Sõita oli selline keskmine, aga Haanja rada on sellise tundega sõitmiseks vähemalt viisakas. Ning et eestikate koos peeti ka Võru linna auhinnavõistlusi, siis sain uhke auhinna – teleka. Lameda ja digituuneriga ja muude vidinatega. Nojah, ega meil polegi päris mitu aastat telekat olnud, aga ka hetkel pole see mitte meie käsutuses – meid pole talvel koduski, mis me sellega ikka teeme.
Täna oli noortele-poistele-säru-tegemise-päev. Startisin koos M17 poistega. Esimese ringi sõitsime rõõmsalt koos, džentelemenid vedasid. Esimene tiir oli mul selle aasta esimene tõrge ja jamad märgiga ja üks trahv ka veel, nii et paar poissi jäid ette. Kihutasid, mina ei näinud otsest põhjust ennast ribadeks tõmmata. No ja teises tiirus lasin mina kiire nulli ja minust nad sinna trahviringidele jäid… Edasi olin jälle omaette. Üritasin ikka võistlusmeeleolus püsida. Sellele aitas kaasa ka terve punt fänne Dagöplastist, kes Hiiumaalt (!) meid vaatama-ergutama tulid. Täitsa nagu päris…
Priit oli traditsiooniliselt sellele aastale mõlemal päeval hädas oma laskmisega. Samuti on ta puhas suurvõistluste mees, MK-l sõidab Indreku-Rolandiga võrdselt, aga Eestis on teised kõvasti kiiremad. Nii et edasine plaan on kõik trahvid jätta vana aasta sisse ning välismaal jälle kiiresti sõita. Aga muidu tahaks esile tõsta Daniili häid sõite, laskmises on ta sellel aastal väga tubli hüppe teinud ning ka suusasõidus pole midagi häbeneda. Tasuks sõit Oberhofi MK-le.
Nüüd treenime mõnda aega rahulikult.