29.04.2008 – Kohad, mis ei valuta

Ajaveeb

29.04.2008 – Kohad, mis ei valuta

Sõrmed. Peaaegu pooled varbad. Suurem osa hambaid. Kulmud. Juuksed. Tuleb küll, kui hästi mõtlema hakata. Suurem osa kohti on aga "meeldivalt" valusad. Põhjused – pühapäevane Xdream ja eilne NATO test ning püügisüst.

Xdream läks üldiselt hästi. Tavapäraselt AT Spordi tiimiga B-rajal (lasterajal, aga ma ju olengi väike). Esimesest rahvamassiõppusest (start->esimene punkt) väljusime võrdlemisi edukalt. Kolmandasse punkti sai tehtud vale rajavalik, otse. Kaardil olev ilus "valge" mets osutus märjaks, pehmeks ja võrdlemisi tihedaks sooks, lisaks tegime veel punktiga ka paariminutise vea. Tulemus – suur punt kannul. Neljandasse läksime paremalt poolt sood ringi, tundus hea valik ja oligi. Punkti saime kätte võrdlemisi hästi. Viiendaga jälle korralik viga (kuidas, ei ole aimugi) ja jälle punt selja, punktis väike rebimine, aga väike, sest olime 2-3 tiim seal. Ühesõnaga ei olnud erilist tunnet, et väga hästi läheb. Rattaalasse jõudes selgus, et päris ees oleme, neljandad(?) või midagi. Tore. Esimene ratas sujus üsna hästi, paar koperdamist, aga polnud väga viga. Taas kord kerge trügimine legendaarses nina punktis. Meile hakkas seltsi pakkuma võistkond nr. 315, Maratonsport, kelle tempo meile üsna sobis. Lisaülesannes pakkusime kaugusteks 300+500+500 ehk 1300 ja saime mõned minutid rahulikult kaarti vaadata.

Tagasi rattaalas oli hetkeline paanika – kus on kanuukaart? Pidid ju kõik ühel kaardil olema, aga mina nägin ainult kanuu pilti. Korraldajatelt tuli vihje, et ainult ühel kaardil on kanuurada ka peal. Süda langes saapasäärde, sest seda polnud me küll jälginud ja Olaf oli oma kaardi ära kaotanud. Õnneks leidus meil siiski ka kanuukaart. Kanuu oli selle Xdreami legendaarne etapp. Vahepeal sõudsime põhimõtteliselt koha peal. Algul mõtlesime, et meie viga, kanuu ei ole just kõige tugevam ala, aga kui tagant "mootorpaadid" mööda ei tormanud ja eesolijad ka kaugemale ei läinud, siis tõdesime, et ilmselt on see siiski järve viga. Muudest teravamatest hetkedest võiks mainida Raidari selle aasta esimest ujumiskäiku (ja tagasi paati ronimist, kus ma mõtlesin, et nüüd me läheme kõik ujuma) ning järve kõige tihedamast roostikust läbimurdmist. Muidu läks hästi. Pärast, jälle jooksma hakates olid jalad üksjagu kanged.

Viimane rattaetapp läks päris paljudel sõna otses mõttes rappa. Meie rappa ei läinud, vesist metsa olin omajagu näinud, nii et suur ring paremalt. Otseminejaid said ratastega jõhvikal käia. Aga ega meie ka veast pääsenud, kuid see oli rohkem tehnilist laadi. Meie variant oli põhimõtteliselt hiiglaslik vastujooks/sõit, kus sõidad kõige kaugemasse punkti välja ja siis tuldud teed pidi tagasi, vahepeal tee kõrvalt punkte noppides. Mul läks aga mingil hetkel mõte sassi ja nii me käisime ühes punktis kaks korda: kõigepealt siis, kui ei pidanud ja teist korda siis, kui pidi. Umbes viie minuti teema. Jama oli selles, et enne seda lüket olid liidrid (seesama Maratonsport) meist paarsada meetrit ees, pärast seda lüket said meid jälitavad võistkonnad meid kätte, nii et lisaülesandele laekusime tihedas konkurentsis teise-neljandana.

Nüüd aga näitas Olaf, kes on tegelikult Liivimaa parim kirveviskaja ja elegantse randmevibutusega maandus kirves esimesel katsel täpselt märki. Jätsime teised võistkonnad trahviringile, et ise rõõmsalt finishisse kihutada. Üldarvestuse teised, kaotus pisut üle 4 minuti, segade esimesed. Tõe huvides tuleb lisada, et nii mõnedki eelmise aasta tipud olid nüüd A-rajale ümber kolinud. Palju jõudu neile!

Kokkuvõttes oli tore võistlus. Ilm oli ilus, hea ja soe. Seltskond meeldiv. Kehal ilmnesid mõningad sinikad ja paar villi, aga muidu oli kõik hästi. Juunis siis öine, eksole?

Järgmisel päeval oli nii mõnigi koht valus ja/või kange. Aga kell 9 ootas meid Priiduga ees nn NATO test – kahe minuti jooksul kätekõverdused ja kõhulihased ning 3,2km jooks. Pataljoni juurde jõudes selgus, et üks tarkpea (mina) jätsin oma jooksutossud ilusti ukse taha kuivama. Hea, et ma vabal ajal kontsakingi ei kanna… Teatud mööndustega võib minu vabaajajalanõud ka jooksmiskõlblikeks kuulutada. Nojah. Kõigepealt siis kätekõverdused. Mina teadsin kogu aeg, et maksimumpunktid annab 58. Aga teatati mulle, et vist on umbes 70… Ma oleks krambid saanud ja suure hirmuga püstitasin oma isikliku rekordi: 71. Pärast muidugi selgus, et 58 oli tegelikult õige. Igal juhul võtsid need kätekõverdused mu nii läbi, et midagi hirmsat. Käed, kõht, selg. Vajalike kõhulihastega läks mul ikka vääääga raskeks, väänlesin omajagu. Jooksus polnud ka endas eriti kindel, eriti raskelt tulid esimesed ringid, aga siis läks paremaks ja aega jäi üle nagu leiba, ei pidanud pressima. Ega ei oleks nende jalgadega tahtnud ka. Aeg 13:22, paaril poisil aitasin tempot teha, pärast üks ütles, et poleks üksi nii kiiresti jooksnud;) Täname;) Priit tegi oma ja pisut pealegi mängeldes ära – 86 kätekõverdust, 99 kõhulihast ja jooks 11:24. Tugev.

Seal lõppes sportlik tegevus ja nüüd oleme turisti mänginud. Tallinnas käisime loomaaias ja täna välismaal:D Helsingis, kavas olid Heureka, Ikea ja aja ülejäämisel rulluisutamine Helsingi kaldapealsetel. Väsitavad päevad on olnud, aga tore on ka olnud. Kuigi jah, minul on raske leida kohta, mis ei valuta. Kätekõverdustest on terve ülakeha valus, isegi hingates. Jalgadest ma ei räägi, altpoolt põlve on ikka korralikult läbi põrutatud. Paras invaliid. Aga see läheb üle, ega see esimene ega viimane kord ole.

Nüüd on siis kevadine puhkusreis ka tehtud, varsti hakkame treenima:)