Selle ürituse jaoks on ainult üks sõna – USKUMATU. Kõike juhtus. Foorumis lastakse praegu suure hooga auru välja. Mina olen praegu pärast pikka ja korralikku magamist paistes näo ning haigete jalgadega valmis oma emotsioone jagama.
Esimene jooks oli üsna tüütu. Mina, kui tiimi ainus orienteeruja sain endale kõige pikema (ja keerulisema variandi) ning suutsin punktiga lolli vea ka veel teha. Aga polnud hullu. Ratas läks enamvähem. Ujumispunktis oli palju rahvast, vesi oli päris soe. Raskeimaks ülesandeks osutus pärast märja ihu peale sooja pesu venitamine. Neljandasse punkti läksime kaardist välja ringiga, sest otse läbi pimeda metsa rattakandmine ei tundunud eriti ahvatlev. Tundus, et oli mõtekas valik, sest liidrid tulid meile suhteliselt natuke enne punkti vastu. Viies punkt oli lihtne, ainult Karksi linna vahel oli kerge hämming, sest üks tee oli vahepealt kinni ja siis pärast mõningast keerutamist polnud ma endas kindel. Aga kui silt näitab Ainja ja kaardil on punkti lähedal ka Ainja, siis ilmselt on suund õige. Krossiraja pikkuseks määrasime õnneks 1,75 km, mis korraldajatele sobis, aga täitsa ausalt öeldes oli see bingo küll. Teel seitsmendasse möödusime mõnest tiimist ja suure üllatusena saabusime vahetusalla esimesena. Misasja, kuidas, mis siis teised teevad?
No ja siis tuli kurikuulus jooks. Meie õnnetuseks olid meiega koos veel kaks tiimi, kes ka eriti kogenud orienteerujad ei olnud. Ja muidugi ei taibanud me kohe rattakaarti kasutada… Ja nii juhtus, et kaheksandaga tegime me ikka mõnusa vea, õnneks ühel hetkel taipasime seda ja pöördusime tagasi. Päris suur viga ja päris palju tiime tuli vastu. Järgmisse punkti oleks olnud kõige targem minna üleüldse pikalt vasakult suurt sihti mööda, aga seda me (ma) alguses ka ei taibanud ja see oli esimene kord, kui kuskil suvalises kohas keset metsa mütates tuli sügav soov kuskil mujal olla – mitte midagi aru ei saa, võsa on tihe, soo on märg ja kellegi teise järgi konksu võtta ka pole, sest keegi teine pundist ei oska! Must masendus. Suurele sihile me siiski jõudsime ja siis läks lihtsalt. Suhteliselt. Sest punkti ümbruses oli siiski võsa ja tagasitulles suutisin ma mingil põhjusel üles leida metsa kõige suurema tuulemurru ja loomulikult tuli sellest kõigil üle ronida. Välja tulles sihi peal kohtasime Rakvere Dream Teami poisse, kes väitsid, et otsivad kaheksandat. Hea küll, meie tegime palju viga, aga see oli ikka ilmselgelt liig… Kümnendasse minnes taipasime lõpuks rattakaarti vaadata ja siis oli üsna lihtne, vähemalt kuni majani. Sealt korjasime enda kahetiimipunti veel ühed poisid. Mingi hetk oli olukord loogiline – kui kaardi järgi tahtsid minna itta, läksid läände, põhi oli omal kohal. Nagu kõigis, tekitas ka meis segadust kaardilt puuduv maantee, kuid täiesti suvalises kohas otsustasin metsa minna ja mõne aja pärast oli ees punkt! Ei tea kuidas, tegelikult ei olnud mul asjast absoluutselt aimu ja olgem ausad, see oli ikka suur vedu, ei midagi muud. Muidugi tõusis kõige teiste arvamus minu orienteerumisoskustes märgatavalt, oli nagu autoriteet või midagi.
Üldiselt oli selleks hetkeks päris tore. Enamasti jalutati metsas, teede peal ka jooksusammud, vesteti juttu.. Selline meeldiv matkamine. Koha pärast ei muretsenud, sest eeldasime, et liidrid on niikuinii pikalt ees, kuigi vist olime hoopis ise liidrid? No ja siis see 11.punkt. Ühel kaasvõistkonna kaasvõistlejal oli gps ja nii me läksime. Ja kammisime seda krdi raiesmikku ja metsa ja veel metsa ja raiesmikku ja ootasime teisi tiime, keda ei tulnud, aga mõned tulid. Loobusime, läksime 12. punkti. Sealt tegime veel ühe katse tagasi tulla, aga järg läks käest kuskil "raiesmikule" juures, sest kogu ala oligi suur raiesmik ja üleüldse ei saanud ma midagi aru. Kammisime mõnda aega veel aktiivselt, siis otsustasime loobuda, meiega ühines ka Maratonsport ja põhimõtteliselt ka Terviserajad, kes küll jäi oma ühte kadunud liiget otsima. 13. punkti leidsime hargnemise tulemusel üsna ruttu. Tagasi vahetusalasse joostes olime kindlad, et juhib mingi naistevõistkond ja pikalt. Vahepeal sai kalpsata ka mööda õitsevat niitu (kus on kodu, mis on kodu, kus on kodukoht). Vahetusalasse jõudsime… esimestena? Taas "kuidas, mismoodi". Eriti kummaline oli vaadata võiskondi, kes veel jooksule läksid…
Kanuu algusesse läksime hiigelringiga ja üldiselt oli enesetunne veel hea ja vaim värske. Tehti nalja, tee peal nägime põdravasikat, päike hakkas koitma. Maratonsport tegi meile etapivalikuga puhtalt pähe, me tegime suure ringi, nad lõikasid, jäime paari minutiga maha. Esimene kanuupunkt läks päris hästi, kuigi kalda peal oli vett kohati rohkem kui Kloogal järves. Ja siis väsisin ma ära. Järgmisse punkti minnes oli veel nalja ka naeru palju, kõik tundus ilus, hoolimata isegi sellest, et Terviserajad meist möödusid. Aga sellest punktist ei taha ma eriti rääkida. Ma olin piisavalt väsinud ja ei mõiganud enam suurt midagi ja nii juhtus, et "jooksime" koos Grishaga nagu kaks lollakat vähemalt pool tundi, pigem rohkem, mööda seda sood ja raba ringi. Kas ma juba mainisin, et ma olin pisut väsinud? See oli taas see hetk, kus ma sügavalt tahtsin kuskil mujal olla. Eriti suur häbi oli tiimikaaslaste ja kaastiimi ees, et neile ka sellise käru keerasin. Ja punktist välja tulles käisin ma veel rinnuni vette ka, nii et kõige krooniks hakkas külm.
Viimaseks rattasõiduks olin ma täiesti demoraliseerunud. Ja väsinud ja kange ja külm oli ka. Ja tee oli treppis ja tuul oli vastu ja maa oli külmand ja kärss oli kärnas. Lisaülesanne ei saanud just minu abiga tehtud, finishispurdiks suutsin ennast siiski kokku võtta. Soovid olid järgnevad – sooja, süüa, magada. Söömine õnnestus, sooja ja magamisega läks raskemaks, sest oli nii külm, et und ei tulnud. Asjale aitas muidugi kaasa ka see, et mingil hetkel ma avastasin, et olin telgi ukse ka lahti jätnud.
Et siis võistlus üldiselt oli põnev ja üsna rahulik, kõik ülejäänu ma suutsin endale andestada, aga seda kanuupunkti mitte. See oli lihtsalt hale. 11. punkti trahviga me juba arvestasime, aga see pool-kolmveerand tundi seal rabas oli selgelt liig. Suur häbi. Kohta üldse ei lootnud, absoluutselt. Sellise veaga ei tohigi mingit kohta saada, ausõna. Äärmisel juhul mingi eriauhind "loll pea, palju vaeva" käitumise näitlikustamise eest.
No ja nüüd jõudsime siis selle emotsionaalse teemani välja ehk kas ja mida tühistada. Ausalt, mul on ükskõik. See, kui ma ärgates nägin, et me mingi nipiga olime esimesed segad, oli suur üllatus. Müstika. Ju siis. Mina seda ei küsinud ja tiimikaaslased ka ilmselt mitte, sest nemad olid juba ära sõitnud ja ei teadnud ka tulemustest midagi. Selle peale ka ei tulnud, et rüütelikult auhindadest loobuda. Võibolla oleks pidanud. Ma ei tea, ma ei mõelnud. Selles mõttes, et ma ei taha võita. Mulle meeldib see Xdream, huvitav on ja võistelda on põnev ja me oleme üsna tugev tiim, mistõttu me kempleme eesotsas, aga ma ei lähe sinna võitma. Ma rahuldan oma võidujanu mujal. Ma olen mõelnud ka A-rajale kolimisele, sest seal me poleks nii ees ja siis poleks kellegil mingit probleemi ja üleüldse saaks rahulikult matkata, aga tippsportlasena jäävad need rajad mulle pisut pikaks, kui ma ikkagi suvel erialaselt treenida ka tahan. Nii et jääb B-rada. Järsku järgmisel aastal teeme kuidagi väljaspool arvestust, aga ma ei tea, kuidas mehed sellesse suhtuvad, sest enamasti oleme me ees ikkagi täieliku õigusega ja nüüd neile autasustamist keelata… Igal juhul Paides oleme me ikka stardis, nii et lahinguväljal näeme,… sõbrad.
Tegelikult oli põnev. Väsimus tuli alles seitsmenda tunni lõpus ja kuigi oli ka meeleheitehetki, oli seltskond mõnus ja meeleolu muhe. Vahetult pärast lõppu nägin ma eelpoolmainitud külma, väsimuse ja häbi tõttu asja veel üsna tumedates värvides, aga pärast mõningat puhkust ja sooja päikese käes muljetamist hakkas üritus järjest toredamana tunduma.
Priit käis A-rajal ja neil läks ikka täitsa halvasti. Elu on selline. Pildil – väsinud multisportlane magab.
Sorry, et foorumis kirjutatu kõlas süüdistusena! Püüdsin küll lihtsalt esitada võimalikke kohtunike motivatsioone niivõrd ebapädeva otsuse tegemisel, samas see võis tõesti süüdistusena kõlada. Tahaks siiski kinnitada, et see ei olnud taotluslik. Ma täiesti usun, et kohtunike otsus saabus hoopis mingi esmase reaktsiooni põhjal, kuna need esiotsa tiimid, kes seda punkti ei leidnud, tõstsid kära ja siis kui ülejäänud saunast tagasi tulid, oli juba hilja vaielda või protsestida. Kohtunikud ju oma otsuseid ei muuda!
Mis puutub punkti endasse, siis GPSi kasutades on selge, miks otsiti valest kohast, samas punkti leidmiseks polnud vaja eelmisest punktist kogu maad tagasi träkkida, oli vaja lihtsalt kirjeldust ja rattakaarti võrrelda ja punkti asukoht oli täiesti üheselt selge.
Igatahes edu Sulle! Soovime teie võistkonnaga ka edaspidi võistelda! Ma tunnistan oma viga ja püüan edaspidi süüdistustest hoiduda.