Kaotust tuli sprindiga võrreldes juurde natuke üle kahe minuti ja arvestades, et ma lasin võitjast 4 trahvi rohkem, siis võib lausa öelda, et tegelikult tegin päris hea s˜idu. Kuigi laskmine oli nõrk.
Kui Anna Carin Olofsson MMi distantsis rajal selgelt kõigist kiiremini liikus ja palju trahve lasi ning seetõttu viiendaks jäi, leidis Sirts, et “keegi peaks talle ütlema, et kergem on tiirus üks lask rohkem pihta lasta, kui rajal teistest minut kiiremini sõita”. Jutt jumala õige. Minu kohta võiks siis öelda, et kui tiirus rohkem pihta lasta, peab vähem trahviringe tegema. Ei lähe see laskmine päris nii nagu tahaks ja võiks. Eriti just püsti. Lamades tegin ise ühe ülilolli liigutuse, kohe tundsin, et kergelt müksasin õlaga. Teine oli tööõnnetus. Aga püsti – esimene tiir veel kuidagi, see oli napilt ääre peal, oleks võinud ka pihta minna, aga viimane tiir oli sõna otseses mõttes kohutav. Taas kord läksin rapsima, ei kontrollinud olukorda. See muutub juba kergelt häirivaks. Enda arvates ma ei ole väga labiilse närvisüsteemiga, aga praegu kipuvad märgid nii näitama. Tuleb vist jälle pisut kuiva teha ja trennis rahulikult lasta.
Aga sõit oli kõva. Üsna kõva. Kujutage pilti – kümne kilomeetri peal 50 sekundit! Päris hästi, arvestades et 7,5 km peal kaotan tavaliselt 1.30. Aga eks siin oli kiire rada ka ja vahed väga väikesed, aga sellegipoolest oli mul 20. sõiduaeg ja ka see on hea näitaja. Tunne oli üsna hea ja suusad libedad, rapsisin nagu jõudsin. Esimestel ringidel jõudsid kõik rapsida, kedagi kinni püüda sai ainult kavalusega. Viimastel ringidel aga tuldi selg ees rajal vastu küll;) Aga sellegipoolest, sellel ringil on raske üle 30 sekundi kaotada ja kuna mina kaotan ise juba 10, siis tähendab, et aeglasemaid võidan ainult 20 sekundit. Taga on selles mõttes hea sõita, et siis on tunne, et maru tugev olen, kõigist muudkui mööda… Noh, mitte päris, aga peaaegu. Taas kogesin, et ei oska või ei jõua tõusu sõita, just sellist järsemat. Seal hakkasid kõik vaikselt eest ära vajuma (või siis ei tulnud piisavalt kiiresti lähemale), aga kui tõus läbi sai, siis olin jälle mina tegija. Huvitav, kas ma sõidan siledat hästi või tõusu halvasti?
Praegu oleme juba Olsos, Holmenkollenis, hotellis nimega Soria Moria. Mina ja Sirts oleme siin, poisid on vähemalt esialgu teises kohas, sest orgkomitee oli mingi jama korraldanud. Väga uhke hotell muuseas, bassein ja puha. Ja hommikuti saab siin pannkooke-vahvleid teha. Paksuse poolest nagu eesti pannkook, aga tehakse vahvlimasinaga. Väga maitsvad.
Tervisega on meil siin lood kehvad. Määrdemehed on põhimõtteliselt audis. Jaanil oli vahepeal 38 palavik, nüüdseks on vist see läinud, aga köha on jätkuvalt. Rain on praegu täitsa suremas: köha, nina jookseb, silmad jooksevad vett ja on kaunisti paistes. Laevas viidati määrdemeeste kajutile kui “palat”. Priit läks koju ära, üritab seal terveks saada. Kauri tervis pole ka kiita, ta oli enne Lahtit haige ja praegu ei ole just parim enesetunne. Sellest ajast saati, kui jõulude paiku trenasöör pähe kukkus (tõmbas tiirus trenasööri, aga jõudu oli nii palju, et tõmbas alla ja endale pähe. Verd tuli, liigutada väga ei julgenud, ootas siis õues 40 minutit kiirabi), on vahelduva eduga põdenud. Ahjaa, tema pikalt rahvusvahelises telepildis olnud verisest näost. Hommikul oli juba ninast verd jooksnud, aga enne võistlust oli kõik normaalne. Oli juba stardialas, võimles ja keksis niisama ja siis nuuskas korra – ja verd lendas. Midagi teha ka ei olnud, hoidis küll lund nina peal, aga ei jäänud järgi. Mõtles, kas minna või mitte minna starti, aga kuna oli treeneriga kokkulepe, et kui normaalselt laseb, läheb Oslosse, muidu mitte, siis otsustas ikka minna. Jooksva ninaga. Ei olevat olnud väga hea sõita. Hingad ja verd lendab. Karmid mehed need Elva omad. Võibolla polnud see just kõige targem tegu, aga tagantjärgi tarkus on ennegi täppisteadus olnud. Mina olen siiani veel terve (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla).
Õlgadest rääkides, siis päev pärast sprinti hakkas parem õlg valu tegema. See ei ole muidugi esimene kord, tuleb meelde 2002 sügis ja eelmine aasta enne olümpiat, aga kummalise aja leidis selleks. Praegu pole õiget koormustki olnud. Igal juhul määrisin Fastumiga ja jälituses enam ei tundnud. Fastumi abil venitab hooaja lõpuni kindlasti välja.
Kevad hakkab vaikselt tulema – ma tundis metsa kutset! Käisin Lahtis korra ka matkaradadel sõitmas ja ühel hetkel tabasin ennast ümbrust vaadates mõttelt, et küll siin oleks äge joosta. Mööda metsa, mitte mööda suusarada. Orienteeruda ühesõnaga. Minu jaoks on see mõte kindlam kevadekuulutaja kui kuldnokk! Aga sinna läheb siiski aega, enne jõuan veel ligi kuu aega suusatamist nautida.
Neljapäeval sprindi starti. Vaatasin just, et eelmisel aastal lasin siin sprindis 4+1. Jälitusse ei pääsenud. Samuti olen siin distantsis lasknud 12? 13? 14?, ma ka ei jõua nii suuri numbreid meeles pidada, palju igal juhul. Anatoli veel lohutas, et tegelikult sa lasid hästi… Ei ole eriline lemmiktiir. Tiiru tulek on siin küll laskumine, aga ma ei tea miks ma siin pihta ei saa. Viimane aeg seda kommet muuta. Vägisi kipub kõik eelmise aasta ratta kiskuma, siis oli samuti märtsis sõiduhoog hea, aga laskmine katastroofiline. Ma saan sellega hakkama. Ma saan laskmise jälle klappima. Nutan ja saan.
Mis puutub Eestisse ja valimistesse, siis mina olen rahul. Käisime Priiduga ärasõidupäeval teel Tallinnasse Ardus valimas. Esimesed valijad selles jaoskonnas. Uhke värk. Huvitav, kui valimise puhul tasuta nänni jagataks nagu vere andmise puhul, kuidas see m&otlide;jutaks valimistulemusi?
Ilus jutt
Mis puutub laskmisesse, siis sa tead ju, kuidas peab. Tuleta Vainu koolitust ka vahel meelde. Ja tundub, et kui tahad, saad kõik märgid maha. Sa oled seda ju varemgi teinud! Aga tahtmisega ei tohi ülepingutada, st. tundub et igal võistlusel sa ei jõua. Aga kuidas Jonsson suudab? Lase seekord sprindis ja jälituses kõik maha!