Võistlus või asi. Põhimõtteliselt kordasin eelmise aasta Kontiolahti võistlust, ainult lasin natuke vähem trahve. Ehk siis kokkuvõtvalt – mööda ei lasknud, aga pihta ei saanud, sõita ei jõudnud, aga päris seisma ka ei jäänud. Noh, ja iseenesest olen ma viimasel kahel aastal esimesel MK-l veel hullema tulemuse saanud.
Võistlus oli täpselt selline, et alustasin rahulikult, et mitte väga kinni tõmmata ja tulin lõpuni rahulikult, sest kiiremat käiku ei olnud, motivatsioonist rääkimata. Inetu lugu. No täpselt eelmise aasta Kontiolahti, isegi sõidu kaotus sama – umbes 4:40. Ainult et eelmisel aastal oli minu arvates isegi raskem. Selle koha pealt pole midagi muutunud. Isegi Ponza, Madara, Mäkäräinen – kõigiga on üsna sama seis (Ponza oli eelmisel aastal ka kinni, see suslik laseb hästi. Kade olen). Iseenesest ei ole see seis muidugi hea. See on lausa huvitav, kuidas on igal aastal võimalik esimese stardiga nii palju pähe saada.
Laskmine on ka ebamäärane. Hea küll, esimese tiiru esimene lask oli klassika, gabariit kell 12. Teine tiir ilus. Kolmandas tiirus kaks müstilist lasku gabariidid kell 5. Viimases tiiru ka gabariit. Ehk siis lasin hästi, aga pihta ei saanud. Paras ka, häbi oleks olnud ka ühe trahviga mingi 21 olla… Ainus hea asi tänases võistluses oli siis laskekiirus – oma tuntud headuses.
Päeva teravaim hetk oli aga enne teist tiiru, kui ma tribüünitäiele rahvale kõva vaatemängu pakkusin. Äärepealt oleks keset staadionit niimoodi kõhuli või selili pannud, et vähe pole. Alustuseks panin lihtsalt endal kepi suusa ette. Tõmbas külje ette ja ühe jala peale (kõhuli käimise oht), siis sain kuidagi teise jala ka maha, aga tasakaal läks maru taha ja võimlesin seal kõvasti (selili käimise oht). Leidsin aga tasakaalu õnneks ülesse, hakkasin tõukama… ja jälle kepp suusa ette. Õnneks oli siis juba hoog märksa väiksem, nii et eriti ei kaotanudki tasakaalu. Tribüünid elasid igal juhul kaasa. Neile võis küll tunduda, et see tüdruk on ikka ennast täitsa deliiriumisse sõitnud juba. Kui siis järgmisel ringil laskumisel ka jalg tahtis alt ära minna, siis oli korraks endal ka selline tunne, et üldse ei püsi enam suuskadel, aga see läks üle.
Tegelikult ma ise ka ei saa aru, kuidas on ikkagi võimalik nii palju kaotada. Eriti veel "mitte-kõige-teravamas-vormis-värskele-emale" Olofsonile, eksole;) Ühesõnaga, laupäeval ma kavatsen igal juhul kiiremini sõita ja täpsemalt lasta. Pärast distantsi on hea sprinti sõita, siis tundub, et see 7,5km pole mingi maa, poole lühem ju! Ring on ka kergem, nii et ei tule mingit hellitamist.
Otsest matusemeeleolu ei ole, eelmise aasta algus oli selles suhtes märksa hullem. Aga ega hõiskamiseks ka põhjust pole.
Tagarääkimissektsioon ka: ukrainlased on hullud, jätkasid sealt, kus eelmisel aastal MMil pooleli jäid, meestest rääkimata. Poolakad oli oodatult üsna kiired, vähemalt enda kohta. Itaalia ja Prantsusmaa kinni, Vene ja Saksa "omad". Päeva laskja tiitlit jäävad jagama Gwisdon, kes lasi 3+4+3+3 ja rumeenia tüdruk, kes lasin 1+0+0+5.
müstiline kell 5
ES näitas pärast kellegi laskmist lamadestiirus. Seal oli selgelt näha, et enamik laske oli kella 4-5 peal, kõigil 5 märgil. Möödalasud olid ka samas kellas. Kust tuul puhus, polnudki nagu teist. Ja pealelaskmise ajal. Paremale alla keerab kuuli siis kui …, mida Tõnu rääkis?
Üks sakslane lasi esimesed 2 mööda, siis tegi paranduse. Ja järgmised 3 pihta. Muide, neid raua-laskjaid oli veel.
Edu edaspidiseks, piima ja rauda 🙂