Viimasel ajal on siin ikka kõvasti lund sadanud, võiks lausa öelda, et hanged on akna taga. Hommikul jooksime jõusaali poolest säärest lumes. Rada läheb muudkui paremaks ja enesetunne läheb pikkamööda ka heaks. Saaks suusad ka kätte…
Eilses hommikuses trennis elasin üle ühe miniðoki. Lasin rahulikult peale, kõik oli hästi, tulen esimesse tiiru, hakkan rahulikult laskma, aga märgid ei kuku! Ja mitte ükski märk! Raud. Paanika. Lasen uuesti paberisse – väga hästi püss on täiesti peal. Teen ühe väikse ringi, loen endale moraali, et ei maksa labiilseks minna, teen rahulikult edasi. Laskmiseks valin meelega sama märgi, et mitte mingit ebausku toita. Viskan maha, rahulikult sihin märki, päästan – ja ei midagi! Märk ei kuku. Ja siis Hillar avastab – lask oli pihtas, aga ei saanudki kukkuda, sest raud oli taga… st see asi, millega märke tagasi ülesse tõmmatakse, ei olnud alla tagasi kukkunud ja ma olekski võinud laskma jäädagi, aga märgid poleks ikkagi kukkunud. Kui märk oli korras, hakkas hoopis paremini kukkuma. Minul kukkus ka kivi südamelt, ma ei mäletagi, kuna ma viimati lamades raua (st kõik viis mööda) lasin. Aastaid tagasi. Selle aasta treeningutes on kaks püsti nelja, lamades on laeks jäänud kolm trahvi. Mäletan, et kaks aastat tagasi lasin Hochfilzenis esimeses tiirus 4. Lamades on juba kaks selge ebaõnnestumine, nii et raud on katastroof, aga õnneks ei osutunud see tõeks. Edasine trenn möödus rahulikult ja üsna rahuldavalt tabavalt.
Eilne õhtu oli hommikust parem. Kõigepealt oli trennis kavas KRP ehk 10-15 sek maksimaalse liigutuskiiruse/võimsuse peale lõigud, vahepeal täielik taastumine (u 5min). Selles olen ma tugev. Lausa lendasin. Vähemalt endale tundus. On ennemgi juhtunud, et enda arvates liigutad nii kiiresti, et käed ei tohiks kaamera peale jäädagi ja pärast vaatad, et kes see seal aerutab? Vähemalt Kristjan, kes mind korra nägi, väitis, et päris hea oli olnud. Vähemalt minu enesetunne oli ka hea. Oli tore trenn.
Ning päris õhtul käisid meil mardisandid. Väga vahvad. Laulsid ja tantsisid – video oli netti panekuks kahjuks natuke liiga suur.
Homme on siis taas pidupäev – esiteks isadepäev ja teiseks saab jalad kõhu alt korralikult välja võtta, teeme soomlastega väikese treeningvõistluse. Tegelikult ma tahan võistelda, aitab sellest trennis loksumisest juba, aga suure tõenäosusega tuleb raske. Tüdrukutel on 2x5km, nii et piisavalt pikk, viimasel ajal on kõvasti lund tulnud, nii et rada ähvardab pudruseks minna ja hooaja esimene start ei lähe tavaliselt kõige libedamalt. Vormi ei tohiks üldse olla. Saame näha nii trahviringe, haamreid kui ka "lahtist tuberkuloosi" (pärast võistlus köha, kus kopsud tahavad kõige täiega välja tulla). Ootan põnevusega;)
Homseks kõigile isadele head päeva! Eriti minu omale.
Kuidas ka meestel kulgeb?