MK on juba alanud – täna õhtul oli siin naiste teade. Meie ei startinud, kuid omavahel teeme nalja küll, et näe, oleks parima koha saanud (11. võistkonda lõpetas). Ilm on siin ebatavaliselt ilusalt talvine, tavapärane oleks +5, vihm ja/või udu. Aga ka see jõuab tulla;) Homme õhtul stardivad teates meie mehed ja NB! võistkonnas on suvisel MMil juunioridest kaksikvõidu võtnud Daniil ja Karel. Vaatame, kuidas noorte meeste närv vastu peab…
Oberhofis ei ole ma eriti võistelnud, ainult 2004. aasta MMil ja sealgi ainult sprindis. Palju trahve (vist 7, aga võibolla ka 5) ja 81. või 82. koht, erilist vahet ei ole, halvasti igal juhul. Sellest hoolimata on see minu jaoks väga oluline koht. Just siin otsustasin ma, et hakkan laskesuusatajaks. Aasta oli siis 2002 ja kuu oktoober, kui mul oli võimalus kuu aega Oberhofis elada ja treenida, vahepeal ka Mark Kirchneri treeninggrupiga, kus sellel ajal olid minu jaoks selged ässad eesotsas mitmekordse juunioride maailmameistri Jenny Adleriga. See oli minu võimalus näha, mis asi see laskesuusatamine tegelikult on, kuidas ja millistes tingimustes treenitakse. See, mis ma sellel ajal ise tegin, oli lihtsalt niisama põlve otsas nikerdamine. Sealt läks veel muidugi pisut aega, enne kui ma otsustasin hakata professionaalseks laskesuusatajaks ja seal omakorda läks pisut aega, enne kui otsustasin hakata arvestataval tasemel laskesuusatajaks. Aga see on omaette lugu. Igal juhul on Oberhofis olla natuke nostalgiline, kuigi talvine Oberhof erineb päris palju sügisesest, mida mina kuu ajaga tundma õppisin. Lisaks on meie hotell linna teises otsas ka. Täna tegin õhtul ühe jooksuringi "vanadel headel" radadel… ja eksisin pisut ära;)
Tagasi tänapäeva. Suusarada on tipp-topp korras, ilus valge lumi ja kõva pind. Täna tegime pisut kiirendusi, mille kohta kokkuvõtvalt võiks öelda, et kinni. 2x(2+0,3km), vahepealt u 5min paus. Väga raske oli, kuigi üllataval kombel sõitsin mõlemad ringid sama kiirusega, kuigi tundus, et teine ring enam üldse ei jõua. Laskmine oli üsna normaalne, esimene kiirendus LP 1+0, teine kiirendus LP 0+1. Tunde järgi poleks tohtinud üldse pihta saada, sõit võttis niivõrd läbi, aga võta näpust. Igal juhul ülehomme, st laupäeval, ei tule taas kord lihtne võistlus. Minu isikliku arvamuse järgi on see rada üsna raske ja laskumistel on paar vallatut kurvi ka. Üks kurv on selline, et kui ma olin ükskord sealsamas jootja, siis õnnestus näha, kuidas üks hiinlane sirgelt kurvist välja sõitis. Otse kuusevõssa sisse. Ja siis ei saanud enam rajale tagasi, sest seal on niivõrd järsk nõlv, pehme lumi ja rada seevastu kõrge ja kõva. Tükk aega ukerdas seal. Sellised lõbusad lood tulevad meelde. Indrek on ka siin rajalt välja sõitnud, Roland kukkus ühel aastal püssil kaba pooleks… Praegu tunduvad rajaoluv muidugi niivõrd head, et väga ohtlik ei ole. Aga alles esimene päev ka.
Möll on siin muidugi kõva. Kui meie trennist ära tulime, oli naiste stardini umbes-täpselt 5 tundi. Ja kesklinnas staadioni poole liikus katkematu inimrong. 5 tundi varem! Unglaublig! Staadionil 10 000 inimest, lisaks on raja ääred ka paksult täis. Ma olen kuskilt kuulnud rekordiks 70 000 pealtvaatajat, aga see olevat ka absoluutne maksimum, rohkem ei ole puhtruumilistel põhjustel võimalik. Igal juhul see lärm, mida tehakse, on kõrvulukustav. Sakslasega raja peal kõrvuti sattud, võid kurdiks jääda. Sirtsul oli üks lõbus lugu, kuidas tal põhimõtteliselt kõrva ääres need trummitaldrikud kokku löödi. Olevat kumisema võtnud. Tiirus on muidugi sama teema, mõni sakslane laseb, on muidu haudvaikus, aga kui tabab, siis seda rõkkamist on kaugele kuulda. Kohapeal olles ei ole mingit põhjust ise vaadata, rahva reaktsioonist saab täpselt aru, mitu trahvi tuli. Ja kes täna telekat vaatas, kuulis ära, kuidas terve staadion laulis. Nende oma laulupidu…
Meil aga väga palju uudiseid polegi. Aastavahetus möödus väga rahulikult. Nagu sportlase elu ikka – sööd, magad, treenid. Nüüd hakkame võistlema ka. Ja ärge unustage, Priidul on esmaspäeval sünnipäev.