04.02.2008 – Teel Östersundi

Täna oli viimane treeningpäev ja pärast lõunat pani hooldetiim juba Östersundi poole mööda maad ajama. Sportlased järgnevad homme lennukiga. Ongi paras aeg ära minna, enne kui nad meid siin paksuks söödavad. Nüüd peaks siis kõik valmis olema, Östesund on ainult viimistlemise küsimus…

Täna tegin veel ühe tõsise treeningu. Umbes 1km ringi peal, ring täisvõimsusega, laskmine, taastumine 120 pulsini ja uuele ringile. Ja nii kaua, kuni taastumine ja ringiajad väga palju aeglasemaks ei lähe. See ei ole mingil juhul lihtne treening, see on ikka vere maitse suus treening. Tuleb tunnistada, et väga hästi välja ei tulnud. Esiteks ei tahtnud pulsikell sõitmise ajal mingeid viisakaid numbreid näidata, seismise, st taastumise ajal õnneks näitas. Alguses, lõpus enam sedagi mitte. Vist hakkab vööl patarei tühjaks saama. Aga tagasi treeningu juurde. Olud olid küllaltki rasked, rada oli pehme ja lund sadas. Kuskil pärast kolmandat kordust läks raskeks ja pärast neljandat keeldus kell igasugusest koostööst. Viies ring oli juba väga raske, lihas keeldus mäest üles minemast, kell ka mingeid numbreid ei näidanud, nii et otsustasin lõpetada. Parem 10% liiga vähe, kui 5% liiga palju. Parimal päeval olen vastu pidanud 9 kordust…

Ringide ajad kusjuures ei olnudki eriti hullud, 02:33,8 – 02:36,3 – 02:38,8 – 02:34,4 – 02:39,2. Enam-vähem ühte auku. Võib-olla oleks tahtelis-moraalsete omaduste arendamise nimel pidanud ühe ringi veel tegema, oleks võibolla üle 2:40 aja ikka ära näinud. Taastumine läks aga selle kolme korra ajal, mis vaadata sai, aeglasemaks küll, esimese ja kolmanda korra vahe 40 sekundit. Ka selle järgi ei oleks olnud mõistlik väga pikalt ennast piinata.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et liigutus ja kiirus ei ole otseselt kuhugi kadunud. Kops oli kinni, seda küll, tiiru tulles vilistasin nagu suuremat sorti vanaaegne teekann, aga õhk siiski käis teatud määral läbi. Tõenäoliselt käib iga päevaga järjest rohkem ja see oli ka esimene maksimaalne pingutus, maksimaalne hingamine pärast haigust. Peabki kops kinni olema. Vastupidavusega ei ole lood kõige paremad. Võiks olla parem. Östersundi peale mõeldes – sprindiga tulen kindlasti toime. Mis edasi saab, ei oska pakkuda. Kaks päeva järjest võistelda võib liiast olla… Liiatigi oli vähemalt eile Östersundis -17 (täna õnneks -5), mis haigusest taastuvatele hingamisteedele eriti ei meeldi. Aga selle pärast muretseme me siis, kui sprint sõidetud on.

Laskmine oli täna muidugi omaette ooper. Võistlustel ei oleks eriti mõistlik sellise hooga tiiru sisse lennata, aga kuna täna oligi treeningu eesmärk ekstreemolukorra tekitamine, siis nalja ei olnud. Püsti laskmisega oli selline tunne, et ma ei saa lasta, sest sellises hapnikuvõlas ei saa sihtimiseks hinge kinni hoida! Laskma hakates selgus, et saab küll. Lihtne ei olnud ja ainult ühe lamadestiiru lasin nulliga, aga midagi väga hullu ka ei olnud. Kiirenduse pealt LPLPL 0+1+1+1+2, keskmiselt keskmine.

Priidu tegi ka peaaegu sama treeningu, väikeste erinevustega. Temal 7 ringi ja samuti väga raske. Aga sprindi kestab ta täpselt samamoodi Östersundis ära.

Nii et enda vormi kohta aimu ei ole. Ka teiste enda omadega ei ole võrrelda saanud. Nende viimases kiirustrennis oli Kats Sirlist 4,5km peal umbes 30 sekundit kiirem. Ma ise kaldun arvama, et paigutun sinna kuskile kahe vahele, sest pole mingit eeldust arvata, et Kats oleks peale Anterselvat kehvemaks jäänud. Mina tõenäoliselt praegu veel olen, aga nüüd peaks kõik kiiresti tagasi tulema. Viimane lihv veel Östersundis… Täna oli muuseas esimene hommik üle pika aja, kui pulsid enam-vähem normaalse poole tüürisid.

Esimene start – 9. veebruar, 12:00. Östersund 2008