26 SAUE Eveli EST 1+0 21:10.3 +1:27.2

Reaalselt võttes peaksin ma rahul olema… Aga inimene on ikka loll, ikkagi olen tegelikult pettunud. Huvitav, mida ma siis lootsin, medalit või? Raske sõit oli, väga raske. Kats seevastu oli väga tubli – teha hooaja parim sõit MMil on väga-väga hea.

Kas ma olen juba maininud, et mulle ei meeldi kirjutada, kui mul halvasti läheb. Ei meeldi kirjutada, ei meeldi rääkida ja üleüldse ei meeldi mulle, kui mul halvasti läheb. Aga tuleb, vanarahvas väidab, et siis hakkab kergem.

Nüüd võin ka seda rääkida, mis siin öösiti toimus. Kõigepealt nägin ma üleeile unes meeste võistlust, ja et Sikora võitis. Peaaegu läks täppi. Täna öösel magasin üllataval kombel rahulikult kella kuueni välja, aga siis hakkas pihta. Hakkasin naiste võistlus vaatama. Pool tundi vaatasin esimese osa ära, siis mõtlesin, et ei ole hea mõte, ärkasin üles, jäin uuesti magama ja vaatasin naiste võistlust edasi. Alates kella seitsmest juba 10 minuti kaupa. Poole kaheksaks mulle aitas, tõusin üles. Täpselt ei mäleta, mis seal unes toimus, aga midagi ilusat seal ei olnud, pigem ikka mingi jama.

Ühesõnaga olin tegelikult enne võistlust päris närvis. Ma tahtsin hästi teha, mul oli vaja hästi teha, aga samas teadsin ma üsna hästi, et kerge see olema ei saa ja ebaõnnestuda oleks märksa lihtsam ja loogilisem. Lisaks mängis ilm ka kena vingerpussi – kui eile oli kerge miinusega talveilm, siis täna hommikul oli sula ja lumesadu. Kõige paremat suuska vist ei leidnudki, oli selline enam-vähem. Pealelaskmise tegin ilusa. Rutiin ja kogemused aitavad sellistest asjadest üle. Erinevalt näiteks olümpiast, kus lasin mingi miljon korda peale ja esimeses tiirus sellegipoolest kolm trahvi. Enne starti Helvis veel võimles minuga (päästa veel, mis päästa annab) ja siis oligi minek.

Stardist ära minnes oli kõik veel kontrolli all. Ees läks Andrea Henkeli selg teisele ringile ning see oli üsna heaks orientiiriks. Üritasin temposse võtta. Esimene tõus läks veel päris reipalt. Teisel tõusul püüdsin kinni ühe Kanada tüdruku (nr.27), kes suusatas aga uhkel keset rada ja ma ei tahtnud kuidagi mööda mahtuda. Hõikasin korra, hõikasin kaks, kui siis ka mingit muutust ei toimunud, surusin kõrvalt mööda ja suusarajal mina halastust ei tunne, nii et nii kui pisut ees juba olin, keerasin talle lihtsalt julmalt ette. Ei maksa minuga jamada, eksju. Tähendab, ega see tema sõitu siiski suurt ei seganud, sest ma liikusin temast ikkagi kiiremini, aga üldiselt on see levinud taktika. Kui ma väga ülbitsen, siis sõidetakse mulle ka ette… Aga lõppkokkuvõttes oli esimese kilomeetri lõpuks selge, et erilist lennukust täna ei ole ja kerget sõitu ei tule.

Tiirus olin ma tegelikult liimist lahti. Esimene kohe mööda. "Hakkab pihta!". Oli seda nüüd vaja. Teine normaalne lask. Kolmas oli selline gabariit, et hoia ja keela. Õnneks kukkus. Lõpp läks jälle pisut paremini, need kaks halba lasku hirmutasid pisut ära ja sundisid ennast rohkem kontrollima. Kokku siis üks trahv ja 29 sekundit. Tulemus normaalne, teostus natuke nigel. Ringile minnes nägin, et Ponza sai ka ringi.

Teiseks ringiks oli siis sõiduga selleks korraks kõik. Liigutuse suudsin teatud määral säilitada, rütmi ka enam-vähem, aga oi kui raske oli. Laskumistel tegelesin enamus aega kopsu puhtaks köhimisega, aga ilma erilise eduta. Ühel tõusul jäi juba tuttav kanada tüdruk jälle ette, korra hõikasin, aga ega ma ei lootnudki, et ta tegelikult ka väliskurvi astub, nii et sõitsin ise mööda. Hooldemehed väitsid raja ääres, et sõit läheb päris hästi. Ise ei uskunud eriti ja jõudsin vahepeal isegi mõelda, et ma olen üks hunnik õnnetust küll – sõita ei jõua ja pihta ei saa – ja mul oli endast niiii kahju. Siis tuli õnneks laskumine ja sai pisut puhata. Sellel ringil nägin vilksamisi Katsi ka korra. Ilust sõitis.

Püsti tiiru minnes oli juba teada, et ilma nullita ei ole küll mingit variant. See oli minu jaoks varem müstika, kuidas on võimalik ka siis pihta lasta, kui sa tead, et ei eksida ei tohi. Praegu on vähem müstika, pisut ikka. Minu taktika on endale kinnitada, et ma olen seda ka varem teinud ja siis asja võtta rahulikult, aga mitte üle punnida. Ja õnnestuski! 25 sekundiga kiire null ja rajale.

Nüüd oli ainult panna vaja. Aga ei olnud midagi võtta… Või noh, kui seda eelmise posti puuriida juttu jätkata, siis riidas oli puid küll, aga madala kütteväärtusega ja kätte ei saanud neid sealt ka kuidagi. Nii ma siis aerutasin. Raske oli, kuid mitte üle mõistuse, aga kiiremat käiku ei olnud kuskilt võtta. Viimase ringi käik oli puudu! See, mis mul tavaliselt tagataskus on. Ja nii see läks. Ponza püüdis ka veel lõpus kinni ja eelviimases kurvis, kus ma juba soojenduse ajal vaatasin, et siin on maru jäine ja kahtlane koht, viskas suusa korra alt ära, aga võimlesin ennast ikka püsti. Ei oleks küll ilus olnud enne lõppu ennast pikali visata. Lõpus olin väsinud. Tühi.

Kokkuvõttes siis 26.koht, 1:27 kaotust võitjale, sõidus 1:33 ja 41. aeg. Keskmine sõit. Laskmine oli päris hea, aga mitte väga hea. Koht ka keskmine, ikkagi punktikoht, aga sellel aastal olen ma ainult korra sprindis kehvemal kohal olnud… Ja võrreldes eelmise aastaga tagasiminek 11. kohta. Niu-niu-niu. Einoh, kõik oli normaalne, aga kas MM on see koht, kus normaalselt sõita? Tundub, et lootused olid ikkagi sisimas nii üleval, et normaalne koht ei ole rahuldav.

Homne päev tuleb raske. Hoian kahe käega pöialt, et homme läheks külmaks. Siis on rada võibolla jäine ja mul on lootust. Olen teinud kaks väga head jälitust, siinsamas Östersundis eelmisel aastal 4 trahviga 59->39 ja Holmenkollenis kolme trahviga 45->24. Mõlemal juhul oli rada paras jääkuubik. Mulle selline asi sobib, eriti siinsel kurvilisel rajal. Kui tuleb samasugune ilm, siis ma jäängi sinna raja peale. Isver-susver, 10km on 2,5km pikem kui täna oli.

Üldiselt oli eestlastel hea päev. See oli ikka hea tükk aega tagasi, kui 4 eestlast ühel päeval punktil oleks. Rolandilt ilus laskmine, normaalne sõit. Indrekult hea sõit, kehva laskmine. Katsilt tubli sõit, tubli laskmine. Üks parimaid tiitlivõistluste algusi kindlasti.

Praegu arutame homset taktikat. Starti ma lähen, aga kui asi väga rappa läheb, siis tuleb vist boksi ära astuda. Mh, mulle üldse ei meeldi sellised asjad. Katkestamised. Aga enda tulevikule mõeldes pean ma selle variandiga arvestama. Kui ma lasen halvasti, kui ma ei jõua sõita, kui ma langen 40 hulgast välja, siis ma pean rajalt maha tulema. Aga loodame, et sellist olukorda ei teki. See tooks endaga kaasa palju pisaraid… Nii et ma lähen ikkagi võitlema. Kats läheb kindlasti veel rohkem võitlema.

Priidu võistlus läks võistluspausi ja haiguse nahka. Stabiilselt aeglane oli… Laskmine oli ilus, aga ei oleks olnud vaja minust eeskuju võtta;)