19 SAUE Eveli EST 0+1+0+0 32:11.15 +3:15.1

Täna olin ma tõepoolest tubli. Lasin ilusti, suusatasin oma hetkevõimete kohaselt ja sain igal juhul parema koha kui eelmisel MMil jälituses. 

Hommikul üles ärgates oli vasak jalg haige. Lihased lihtsalt heast-peast valusad. Vist sellest, kui eile viimasel ringil jala alt ära viskas, siis venitas võib-olla midagi. Ja õues oli ka sama ilm nagu eile – sula ja laia lund sadas. Igavene ikaldus, midagi head see ei tõotanud.

Suusatest läks enam-vähem. Väike kahtlus oli, sest eile ei olnud suusk kõige teravam (või ei jõudnud ma lihtsalt seda libisema lükata) ja see otseselt ei kutsunud jälle sama suuska valima. Aga faktid jäävad faktideks ja kui on teistest paaridest parem, siis ei ole midagi muud teha. Etteruttavalt võin öelda, et suusk oli parem kui eile. Mitte päris isesõitev, aga konkurentsivõimeline kindlasti.

Pealelaskmine ei läinud just kõige paremini. Olen ka paremini lasknud. Noh, lõpp läks paremaks ja püssi sain peale. Soojenduse ajal oli ka veel aega pisut mõelda, mida võistlusest oodata oli. Otseselt ei midagi head, reaalset vormi arvestades oligi mul vaja punktile jäämiseks lasta kaks või vähem trahvi, millega olen ma jälituses ainult korra varem hakkama saanud (Anterselvas). Sõit ootas ees raske, sest paremaks midagi suurt päevaga minna ei jõua. Õnneks polnud tunde järgi ka midagi väga hullu, kui mõningad lihased välja arvata. Valmistasin ennast ette raskeks võistluseks, kus võtmesõnadeks on kannatamine ja laskmine. Ring ringi haaval hambad ristis suruda. Ja kõik see prognoos läks päris täppi.

Esimesel ringil rippusin Guseva ja Jonssoni sabas. Ei olnudki väga hull, kannatas sõita küll. Tõusu peal taheti minult pisut eest ära vajuda, aga ei midagi hullu. Ning siis tuli Katsile saatuslikuks osutunud laskumine. Guseva ja Jonsson otsustasid seal alguses pisut sahata (misjaoks??) ja mina võitsin ennast selle peale väliskurvi, nagu Katsigi olevat teinud. Aga väliskurv oli minu (ja ka Katsi) üllatuseks jäine! Võimlesin kõvasti, nägin ees Katsi, kes keset laskumist tõusu sõitma hakkas – selge, järelikult kukkus – laveerisin Katsist kuidagi mööda. Sinna kukkumisse läks tal umbes-täpselt 20 sekundit, sest 10 sek startis ta minust varem, sõitsis kiiremini ja jäi laksust kohe päris palju maha. Mina jätkasin Guseva-Jonssoni tuules.

Esimene tiir rahulikult null. Ilus oli.

Edasine võistlus käis üsna ühe valemi järgi. Rajal võitlesin peaasjalikult iseendaga, kaasvõistlejad sõitsid must enamasti mööda. Teatud rajalõikudel olin ma muidugi tugev, või noh, ei olnud väga nõrk, aga paar tõusu olid mulle ikka tõelised murelapsed. No ei saanud mäest üles. Mingi ringi peal viskas veel üks tütarlaps mu ees ennast efektselt kõhuli ja jäi mõneks ajaks lebama. Ma mõtlesin juba, et ma toon halba õnne või midagi. Iga ring oli kannatus, iga ringi rippusid hammastega kellegi kannul, tõusul jäid maha ja tiiru tulles keskendusid.

Teise tiiru neljas lask olevat olnud kaugel valges. Ei tea. Hea lask see tõepoolest ei olnud, juba pärast teist lasku hakkasin korra mõtlema, et maru hästi läheb, aga valgesse pole ma lamades ikka hea tükk aega lasknud. Treenerid pakkusid ühe variandina välja, et võib-olla padruni viga, vähe püssirohtu. See on ka vähe tõenäoline, sest ma lasen ikkagi korraliku võistluspadruniga ja üleüldse loetakse laskesuusatajate hulgaks halvaks tooniks, kui hakatakse rääkima mingitest padruni või märgi vigadest. Neid juhtub, aga üliharva ja enamusel juhul on viga ikka seal mati ja püssi vahel… Ju siis tegin halva lasu, ikka juhtub. Jätame nullid parema sõiduvormi jaoks.

Viimane ring ei olnud midagi enam järel. Normaalsetes oludes poleks Liduma ja teised küll nii lihtsalt mu käest pääsenud, aga ei olnud enam kuskilt midagi võtta, juba eelmised ringid olin viimase vindi peal. Nii et võistlus käis pigem selle nimel, et finishisse jõuda ja et tagant keegi järgi ei jõuaks. Kui Jaan tõusu peal hüüdis, et taga on 10 sekundi kaugusel, siis mulle tuli küll hirm naha vahele, aga läks siiski õnneks. Tasuks 19. koht, ainult 2 korda olen jälituses eespool olnud ja eelmise MMi koht sai ka üle löödud.

Laskmine oli täna ilus. Eriti püstitiirud. Nagu õpikus. Rahulikult, hea rütmiga ja muudkui nullid, kusjuures kõik olid head lasud. Lamades see üks lask oli kehvasti, aga muidu oli ka hea. Suudan lasta küll, isegi neljas tiirus.

Sõit oli raske ja väga nobe ma just ei olnud, aga oma töö tegin ära. Täpselt piisavalt. Õnneks olin ma vaimselt valmis kannatama. Selles mõttes oli see puhas töövõit, et halvas seisust parimat võtta. Tulin toime ja tegin praktiliselt maksimumi.

Homme puhkan. Segateate suhtes otsustame homme. Mina olen selline kõige kahtlasem lüli, sest järgmisel päeval pärast segateadet on naiste individuaal. Ja põhimõtteliselt tähendaks see nelja starti viie päeva jooksul. Kas ma pean vastu, kuidas ma pean vastu? Samas pole kuigi kindel ka see, et segateate vahelejätmine hästi mõjuks ja see on ka ainult selline lühike sutsakas. Väidetavalt oleks meil head võimalused, aga jama on selles, et paljudel on veel häid võimalusi – Saksa, Norra, Vene, Ukraina, Valgevene, Rootsi, Prantsusmaa, Sloveenia, Itaalia. Miks mitte ka Slovakkia, Hiina, Läti ja Poola. Palju-palju on võistkondi, kellel on 2 enam-vähem tasemel naist ja meest välja panna. Esikümme on tõepoolest reaalne, aga ka see nõuab ikkagi head võistlust. Esikuus tahaks juba kõigi võistlejate absoluutselt õnnestumist nii lasketiirus kui ka suusarajal.

Meestest tegi täna Rolts hea sõidu, Indrekul laskmine väga ei trehvanud. Läks kiirelt laskma, aga ei vedanud välja. Ma tean seda tunnet, ma olen ka neljas tiirus veel sellel aastal 12 trahvi lasknud. Ja viimane olen ma korduvalt olnud.

Nüüd lähen massaazi.