Tundub, et õlasaaga, mis eelmisel aastal Ramsaus peale hakkas ja korralikult oksad laiali sõita ei lasknud, on nüüd mõneks ajaks peatunud. Päris lõppenuks ei julge veel lugeda, aga vähemalt lootust on. Sain oma süsti ära.
Süst ise oli… huvitav. Süstal oli suur ja pika nõelaga. Üldiselt ma ei ole nõrganärviline, vaatan täiesti rahulikult verd ja soolikaid. Meie peres on Priit see, kellele meeldib pilti verevõtmise ja muude süstide peale tasku pista, aga mõningaid asju on ka minul kindlam mitte vaadata. Ühesõnaga pöörasin pilgu mujale ja seega ma täpselt ei oskagi öelda, kui palju süstalt mul õlas sees oli. Igal juhul alguses oli valus – no ikkagi surgiti suure nõelaga lihases ringi. Arst kommenteeris, et "praegu on vist valus, ei saa kuidagi lihasest läbi". Mis ma oskan kosta – eks ma olen neid treeninud ka. Ja siis ühel hetkel käis "lups" ning kohe tundsid, kuidas see nõel läks sinna liigese vahele. Siis enam valus polnud. Midagi seal tehti ja surgiti, aga enne kui ma rohkem oleks taibanud, oli nõel juba väljas. Ütleme, et läks üsna libedalt. See osa.
Paberimäärimisosa on pisut keerulisem. Et üldiselt on sihukesed steroidid keelatud ainete nimekirjas, tuleb teha WADAle ja minu puhul ka IBUle üks paber – TUE ehk Therapeutic Use Exemption ehk maakeeli "kui on vaja, siis on vaja". Liigesesisene glükokortiosteroidide süst on õnneks küllalt sage ja levinud igasuguste liigesejamade puhul, nii et nende puhul saab asja ajada lihtsustatud korras. Mõne "vängema" asja korral peab ikka luba ootama ja puha. Pabereid sai täita ikka. Arst täitis ühe ja siis mina saatsin oma versiooni WADA veebisüsteemi ADAMS kaudu ära ja siis saatsin veel IBUle ka. No ja kui dopingukontrollid kollitama tulevad (ja niikuinii tulevad), siis saab nendele ka raudselt mingi kirjandi kirjutada. Ei ole sportlasel midagi see asi nii, et muudkui lähen arsti juurde ja muudkui ravitakse. Sealt paber, siit paber… Vaene Roland, temal peab lausa olema paber, et tema hemoglobiin ongi ebanormaalselt kõrge…
Üldiselt on kõik väga toetavad olnud. Vanem-, ei, peatreener Kristjan uuris IBUst järgi kuhu ja kuidas teatama peab ja spordiarst dr. Mägi suunas mind liigesespetsi dr. Elleri juurde ja sai kõiki muud ravimeetodeid proovitud ja MRT tehtud ja nüüd siis see süst ka. Aeg-ajalt on ikka tunne, et inimesed on tegelikult head. Noh, näiteks ükspäev aitas üks suvaline meesterahvas mind seal Puusepa ja Riia nurgal olevas pisikeses parklas manööverdada, ise ma oleks ilmselt üks kuni mitu autot ära mõlkinud või sinna jäänudki, sest seal oli tõepoolest vähe ruumi, üle ühe korra tuli manööverdades sõidusuunda vahetada ning rooli väänata. Headus ei ole ilmast kadunud, tõesõna.
Mis selle õlaga nüüd saama hakkab, ei oska öelda. Ma annan talle nüüd pisut armuaega, enne kui üldse midagi arvan. Ütleme, et kui Ramsau laagri üle elab, siis on tore. Kui lumelaagis ka ei kõssa, siis olemegi omadega mäel ja loeme loo lõppenuks. Seniks hoiame pöialt.
Muidu treenime vaikselt edasi. Praegu küll rohkem puhkame. Kujuta pilti – ma olen kaks hommikut poole kümneni maganud. Homme saab muidugi see lõbu läbi, kaheksaks on vaja kooli jõuda.
tore
et saad ehk selle õla korda. Hoiame pöialt.
Proovi sellega mõistlik olla, ära hakka proovima- ehk juba kannatab. Täida hoolsalt arstide ettekirjutusi.