Üleeile-eile jõudsime kõik Olosele kohale. Mina ja Kats saabusime esimestena ning meie auks olid virmalised taevasse esinema pandud. Väga uhke. Üks punt jõudis ühe ajal öösel, suurem seltskond, sh Priit kella kuuest hommikul ning eile õhtul Indrek ja Martten. Roland tuleb veel hiljem.
Üldiselt on olud novembri alguse kohta normaalsed. Kolmekilomeetrine rada on maas, loodusliku lund on kerge kirme jagu, nii et maa on ikka valge. Libisemine väga hea. Rada on tavapäraselt ülerahvastatud ja ärasõidetud. Külma on kõvasti, täna hommikul näitas kraadiklaas -14, päea peale läks muidugi soojemaks, nii -8. Alguses on see suur shokk, keha pole harjunud, aga ajapikku läheb paremaks. Ühel aastal ma mäletan, oli peaaegu nädal aega järjest -15 ja kui siis ühel päeval oli -8, oli selline tunne, et sula on vist, mine või paljakäsi trenni. Üldiselt sõita ei olegi külm, kohati lihtsalt selline jahe ja ebamugav. Ainult üks koht külmetas. Ei, mitte nina, mitte sõrmed, mitte varbad, vaid tagumik. Jah, just. Mina ka ei tea, mis häda tal on, aga järjekindlalt külmetab. Priit ütleb selle peale, et mul on ta jah selline väljaulatuv kehaosa. Tiirus on muidugi pisut raskem seis, seal kipuvad sõrmed ka külmetama.
Kodus läksid viimased treeningud päris hästi, kui ilm välja arvata. Kolmapäeval käisime veel Otepääl rulle sõitmas ja laskmas. Mina hiilgasin, lasin kogu trenni 12 tiiru peale 3 trahvi, sh neli esimest ja neli viimast tiiru nulliga. Priit vandus aga taas kord ilmale alla – kell kolm päeval oli juba nii hämar, et minulgi läks pilt häguseks, Priit ei näe sellise valgusega ilma läätsedeta üldse midagi.
Päev varem käisime Vapramäel immi tegemas, tagasi tulime raudtee äärt mööda, kus meie jooksurada on raudtee ehituse tõttu ära lõhutud, nii et pidime tammi peal jooksma. Ja loomulikult suutsin ma üliedukalt vasaku jalaga parema jala pahkluu pihta ühe mõnusalt terava kivi lüüa. Nahk kergelt katki, aga jooksu-rulli ei seganud, lihtsalt vastu minnes oli valus. Aga suusatamiseks on mul teised saapad kui rulli jaoks
ning eile hommikul suusatama minnes saabast jalga pannes tundsin, et ei ole päris õige asi. Alguses mõtlesin, et pole hullu, ainult käies vast on valus, suusatades ikka pole midagi. Kuidagi kannatasin 1:15 ära, siis aitas. Lõpus ei saanud vasakkurvides parema jalaga enam üldse tõugata, hüplesin niisama. Saapa hüppeliigese toe äär läks täpselt selle pahkluu pihta. Õhtul mõtlesin, et olen kaval, plaasterdasin ja polsterdasin, aga ei midagi. Sõitsin 200m ära ja jalg ülivalus. Ülejäänud trenni sõitsin nii, et saabas oli poolkinni, st see hüppeliigesetugi tilpnes lihtsalt niisama taga. Ja niiii hea oli kohe! Ei valu, ei midagi, mõnus. Nii vähe on õnneks vaja. Eks ma nüüd kuni täieliku paranemiseni sõidangi nii. Selle asja kohta on isegi raske "vigastus" öelda, kodus ma ei pannud seda isegi tähele, aga näe milline pisiasi võib vahel treenimist segama hakata, õnneks leidus lihtne lahendus.
Nüüd pisut klatsi ja kõmu ka. Kirunas ilmselt lund pole, sest kõik, kes peaks seal olema (rootslased ja läti naised näiteks), on ilusti siin. Ja rootslastega seoses tuleb pommuudis – Anna Carin treenib! Ja mitte vähe. Hommikuti on laps emme trenni ajal issiga koos tiirus, eile õhtul oli kelk-käruga sappa võetud. Need rootslased (või kanadalased) on hullud! Kes ütles, et lapse saamise pärast tuleb hooaeg vahele jätta, ah?
Jätkame treenimist ja ootame lumesadu.