28.10.2008 – Koormus on testitud

Ajaveeb

28.10.2008 – Koormus on testitud

Eile olid meil Priiduga kavas koormustestid. Testisime ära;) Elus ja terved mõlemad, vähemalt sportlase kohta. Pole see kepikõnd seal liikurrajal mingi meelakkumine, aga see eest on hea tunne pärast rahulikult seal istuda…

Algus on alati tavapärane – vereproovid, pikkus, kaal, kopsumaht. Pikemaks pole kasvanud. Paksemaks pisut nagu oleks. Kopsumaht ok, aga kiire väljahingamine on nagu kogenud kopsuhaigel. Ei midagi uut. Alguse EKG ajal tekib korra elevus, kui tehnik toob printeri. Õnneks pole ma jõudnud veel kogu ülekeha paljaks võtta… Üldvaatamisel-katsumisel selgub, et lümfisõlmed on pisut suuremad, kui vaja oleks. Et ma aga midagi ei kurda otseselt, siis jääme selle juurde, et midagi tahab kallale tulla ja organism eesotsas immuunsüsteemiga peab selle vastu lahingut ning ilus oleks teda igati aidata. Aitame.

Järgmine meelelahutus on juba liikurrajal – maski pähe sobitamine. Ma olen mingi eriline nirginägu, mulle läks vanasti kõige väiksem versioon, aga nüüd on uued ja see tahab vägisi suureks jääda. Tõmmatakse rihmad küll nii pingule, kui vähegi saab, aga ikka pahiseb nina juurest läbi. Jätke nüüd kõik meelde – mul on liiga väike nina! Eriti ülevalt. Teatavate mööndustega lahendatakse probleem nii, et üks marlilapike (vms materjal) pannakse sinna vahele. Loodetavasti käib küll, vast ei lasknud väga palju läbi.

Testi algus on lihtne ja meeldiv. Natuke peab harjuma selle lindi ja kogu juhtmepuntraga, mis külge monteeritud on, aga pole hullu. Küll mõtlen ma iga kord, et kui ma sigarikkaks saan, siis lasen ma sinna mingi ekraani paigaldada, kus näiteks loodusvaateid näeks. Praegu pole seal muud midagi vahtida, kui seina ja kardinaid, kui kardinad ees on või kliinikumi jubeigavat katust, kui kardinaid ees ei ole. Aga seni vaatame katust ja nina ees platseeruvat pulsikella. Laktaadi võtmise ajal kõõrutasin laktaadiaparaati ka vaadata, aga sellega visuaalne meelelahutus piirdus.

Kuni 12 minutini on kõik väga lihtne. Siis tuleb uus koormus ja tere tulemast, EV. Ehk nahk läheb vaikselt märjaks ja tekib vajadus pisut rohkem hingata. Lisaksboonusena on selle pulsikellal, mis näkku jõllitab, pandud limiidiks 159 ja sellest alates hakkab see piiksuma. Alguses käib kõvasti närvidele ja üritan pulssi madalamal hoida;) Ilma erilise eduta, eriti veel siis, kui järjekordselt koormust tõstetakse.

18 minut ja tere, SV, ehk nüüd alles hakkab raskeks minema. Selle koormuse hõljun veel anaeroobse läve peal, laktaat ka täiesti talutavalt 3,6, kuid järgmine koormus tuleb puhtalt punases. Hea on see, et väliseda asjad enam ei sega. Anname minna, 25 minutit on minu piir, mis tuleb igal juhul ära käia. Sinna jõuame üllatavalt lihtsalt. Suhteliselt muidugi, pulss on 188 ja ventileerin nagu jõuan (see ei ole just mu tugevaim külg). Põhimõtte poolest käin veel natuke, aga jubedamalt punnida ka ei viitsi, nii et 25:30 peal lõpetan. Võib-olla andsin mõnevõrra lihtsalt alla, kevadise testiga võrreldes oli praegu lausa lust ja lillepidu. Aga põhimõtteliselt pole sellel olulist vahet.

Kui kõik läbi oli, sai puhata. Alguses jalutades, siis istudes, lõpuks pikali. Päris hea. Päris kiiresti oli see kõik meelest läinud ka, Priidu juurde juba jooksin;). Püsivam mälestus jäi sõrmedele, laktaadi võtmisest on sõrmeotsad valusad. Paistab, et minule seekord "maasikaid" ei jäänud, Priidule aga küll. Kogu muusika.

Enda tulemused on loomulikult treeningpäeviku rubriigis: Koormustest 27.10.2008, seal pajatan pikemalt erinevatest näitajatest.

Ahjaa, eksami tegin ka. Khm, ühe küsimuse juurde olin täitsa ausalt sunnitud kirjutama, et kuigi ma olen asjast kuulnud, siis sellega see piirdubki. Loenguslaidide peal oli ainult ära mainitud see asi ja loengu enda ajal olin ma ilmselt Ramsaus. Täna sain teada, et sellegipoolest sain A. Ilmselt tasus ausus ära:)

Nüüd pole muud, kui varsti lumelaagrisse.

One thought on 28.10.2008 – Koormus on testitud

Comments are closed.