36 SAUE Eveli EST 1+0 +1:48.9

Jälle üks jama ja ikaldus. Senini pole veel niimoodi sõitnud, et oleks hea meel protokolli vaadata. Täna ka. Ma ei saa seda just sageli öelda, maksimaalselt paar korda hooaja jooksul, aga suusad oleks võinud täna pisut libedamad olla.

Üldiselt oli algus hea. Midagi mul tagasi hoida polnud, teadsin, et algusest saadik on vaja panna. Paningi. Neuner läks ees viimasele ringile, kõvat sõitu teinud Rogstad tuli tagant teisele ringile. Esimese kilomeetriga ei läinud Neuner küll kuskile ja tagant vahe ainult suurenes. Vahe liidriga 7,7 sekundit. Hea. Siis tuli esimene laskumine ja Neuner oli kuidagi kaugemale vajunud… Hää küll. Eelviimase tõusu otsas saan kätte viimasel ringil oleva itaallanna, kes seal ainult tuigub. Laskumise lõpuks on ta mingi põhjusel jälle kõrval. Viimasel tõusul sõidan tast jälle mööda – lihtsalt selleks, et ta saaks laskumisel jälle minust mööda sõita. Lisaks tuleb täiesti üllatuslikult ei-tea-kust Rogstad ja sõidab lihtsalt laskumisel mööda.

Tiiru jõudes näen, et Madara juba lõpetab laskmise ja läheb nulliga. Viskan ka maha ja loomulikult lasen esimese mööda. Tavapärasest siiski pisut erinevalt, nimelt gabariit kell kolm. Üleüldse kogu pilt kergelt paremal, kuigi tuult nagu ei olnud. Üldiselt ikaldus, aga pole hullu.

Teine ring on sõita natuke raskem, aga kangutan. Eriti positiivset meeleolu ei tekita just Jaani teadaanne, et olen hetkel 43. Hmm, mis mu number oligi, 50? Ehk siis võidan lausa 7 inimest, kui tore. Sunnin ennast siiski sõitma, sest jälitusest pole mul mingit kavatsust välja jääda. Pikemal laskumiselt möödub minust sloveenlanna ja viimasel laskumisel prantslanna.

Püstitiir oli hea. Probleeme ei esinenud.

Viimasele ringile saan pisut enne taga startinud Akhatovat ja üldiselt on plaan järgi hoida. Esimese tõusu hoiangi, isegi pean natuke pidurdama, et mitte keppidel talluda – ja siis ühel hetkel on ta eest kadunud. Punnin, kuigi hapnikku on ilmselgelt puudu. Aga surun. Eelviimsel laskumisel sõidab mööda esimesel ringil olev Kocher, teen tõusul lõpuspurdi ja sõidan ise temast mööda, taas kord selleks, et saaks minust jälle laskumisel mööda sõita. Finish ja masendus.

Ühelt poolt ei olnud see suusk nii hull ühti, ta vähemalt sõitis. Tõusu peal töötas ilusti. Aga seda pole minuga ikka pikalt juhtunud, et järjekindlalt laskumise peal mööda sõidetakse. Eelmisel aastal oli siinsamas ühel võistlusel suusk ikka ulmeliselt kinni ja ma suutsin 2km peal minuti sõidus kaotada. Selles mõttes oli täna isegi hea. Viimase 500m peal, mis on peamiselt allamäge, suutsin keskmiselt 5-10 sekundit kaotada. Hea meel (see on nüüd iroonia koht) oli selle üle, et soomlastel oli veel hullem suusk ja sellesama lõpuga kägistasin Mäkäräise vähemalt ära. See oli nagu suustajate põhinali juba: mina ütlen Jaanile, et suusad olid hästi tehtud, aga ei libisenud; Jaan ütleb mulle, et hästi sõitsid, aga edasi ei läinud.

Üldiselt ei ole ma üldsekohemitte rahul. Üleeile läks halvasti, no tõesti läks. Täna aga ma ise tegin kõik nii hästi, kui ma suutsin. Surusin, kannatasin, enda arvates sõitsin kiiresti ja lasin ka enam-vähem. No ja tulemus – 36. koht. See ei kõlba küll kuskile, see et sellel aastal siukse koha eest punkte saab, ei tee kohta veel paremaks. Sõidus 1:45 – appikene. Laskmise koha pealt on naised muidugi suslikud, keegi mööda ei lase, 20 nulli ja 27 ühte. No mis ma räägin, ma lasin ühe trahvi ja olin oma mansa kõige kehvem laskja.

Ma sügavalt loodan, et homme on parem päev, muidu ma langen tõepoolest masendusse, sinna ei ole mul praegugi eriti pikk maa minna.