Seekord siis (jälle) sedapidi. Võistlus lõppes kolmandal lasul… Ma ei ole selles suhtes hea võitleja, et kui esi(kaks)kümmend juba käest libiseb, siis mul jalg enam eriti ei tõuse.
Ääretult naljakas võistlus. Ausalt öelda – mul ei ole nii kerget sprinti sellel aastal olnudki. Põhimõtteliselt sõitsin täiesti rahulikult, isegi jalg ei läinud kangeks. Müstika. Sest rada oli tõesti raske, aga minul oli ainult kolmanda ringi kõige kõrgemas kohas korraks valus. Muidu oli häda lihtsalt selles, et ei osanud kiiremini sõita. Sellises plögas ei taha nagu rapsima hakata ja siis jäädki sinna vahepealsesse auku, kus väga raske ei hakka, aga edasi ka ei lähe. Treeningtempo, noh. Ja muidugi ei olnud erilist põhjust rapsida ka.
Laskmine käis lihtsalt närvidele. Enda arvates oli kõik hästi, aga lamades esimene ja kolmas gabariidid kell 4. Kui püsti ka esimene mööda läks, siis oli ikka täielik kopp ees sellest võistlusest.
Omaette ooper oli see, mis nad viimase laskumisega tegid. Selle asemel et jätta nii nagu soojenduse ajal oli, pidid nad seal enne starti kõvasti tööd tegema. Ning kui mina siis hurraaga harjunud ja äraproovitud trajektoori sisse lendasin, ootasid mind seal ees vaheldumisi jää ja paks lumi. Napilt jäin rajale. Ehk minu arvates olid nad need kurvid täiesti sõidetamatuteks muutnud. Inetu lugu.
Kokkuvõtvalt oli suhteliselt mõttetu võistlus. Pihta ei saanud, sõita ei jõudnud/osanud/viitsinud. Ma ei hakka isegi põdeda selle sõidu pärast, lihtsalt läks seekord nii. Laupäeval ma luban vähemalt enda südame rahustuseks, et ma üritan kiiresti sõita ja täpselt lasta.
Kats oli seevastu tubli ja Rolandit muidugi ei jõua ära kiita;)
Kus Priit on?
Loodan startida Khanty-Mansiyskis, kui tervis vähegi võimaldab. Hetkel nö. logisen veits. Trondheimi kooseisu millegipärast ei mahtunud.