Üldiselt on Trondheim päris tore linn. Meri, jõgi, sümpaatne vanalinn, head sörkimisvõimalused, internet. Ainus, mis mulle siin ei meeldi, on suusarada, lasketiir, ilm, transport ja magamine;)
Suusarada on jõhker. Vähemalt on ta seda olnud viimased kaks päeva, kui ilm on teinud kõik, et suusad jumala eest ei libiseks ja rada võimalikult pehme oleks. Üksikult võttes pole siin ühtegi väga hullu tõusu, kõik on sõidetavad. Probleem on ainult selles, et nende tõusude vahel ei ole piisavalt laskumisi! Meie kahepoolese esimesed 1,2km sujuvalt tõuseb üksikute allamäge lõigukestega ja siis hakkab alla tagasi tulema. Kusjuures ka siis ei ole mingit asendis istumist ja puhkamist, kas jõnksutab või kurvitab. Eilse ilmaga jäi mulje, et rajal on ainult üks mõistlik laskumine, ülejäänud on kõik sellised, et vaevalt jõuad asendi sisse võtta, kui juba pead jälle rapsima hakkama. Ning lõpulaskumine on omaette ooper. Ühel laskumisel on 4(neli) tagasipööret. Jalad kogu aeg käivad. Muidugi, kui täna peaks ime juhtuma ja rada läheb kõvaks ning kiireks, siis see muudab asjad märksa lihtsamaks ja lõbusamaks.
Lasketiir pole mulle ka eriti õnnelik koht olnud. Eriti lamades. Tuul keerutab ja maa on külmand ja kärss kärnas. Whistleri tiir oli esimesest trennist alates sõber, sellega siin pean piike murdma.
Ilm ja transport on mõlemad kaootilised. Tänaseni käisid bussid nii, nagu jumal juhatas. Eile ootasime näiteks pool tundi bussi… Üleeile ainult veerand. Ilma poole pealt paistab päike, sajab vihma, lund ja lörtsi. Seda kõike tunni aja jooksul. Täna pidavat mõlemad asjad normaalsed olema. Tahaks loota.
Ojaa, magamine. Vancouveris ma juba mõtlesin, et vähemalt ajavahega harjumises olen ma loomulik talent. Ära sõnusin. Enne ühte pole siin lootustki, et magama jääks. Rekordööl vähkresin umbes kolmeni… Hetkel olen alla andnud. Võtan mingit looduslikku unerohtu, vähkren poolunes umbes üheni, pool seitse ärkan liiklusmüra peale ning siis magan üheksani. Ajab asja ära küll. Enesetunne on enam-vähem, sellel paar vahepealset päeva olin umbes kolmeni päeval zombi. Lohutus on see, et teised Vancouverist tulijad on samasugused.
Ühesõnaga kõigi ennete järgi midagi head siit oodata ei ole. Aga ma vilistan ennete peale.
Pole midagi teha,
Lessing ajas meeste sprindis lati kõrgele. Pead üle lööma.