Hooaja viimane võistlus oli… sümboolne. Esimene ja viimane tiir tulid välja, teised läksid pisut käest ära. Esimene ja viimane ring olid ka head, ülejäänud tavapärased. Hea meel on selle üle, et oma pundi suutsin kõik viimasel ringil ära kägistada.
Pealelaskmine oli juba selline imelik. Sellised suured vead olid sees, mida tükk aega pole teinud. Aga lõpus sai ikka püssi peale. Stardist minema – kuigi ka meil õiged stardikellad ei töötanud, siis erinevalt meestest kõik sujus. Esimene ring oli tavapärane andmine – minu taga tuli üks venelane, kes siis tempot tegi. Tegelikult käis mul peas kõva arvutamine, sest tähtis oli olla tiirus paarisarv kohal. Asi nimelt selles, et tiiru viimastel kohtadel, kus ma laskma pidin, oli totaalselt teine tuul kui tiiru keskel, kus ma peale lasin. Seega oli oluline kogu aeg silmanurgast tuulelippe näha, aga neid ma näen ainult silmanurgast. Arvutasin ennast kohale 28.
Esimene tiir oli ilus. Kiire, täpne, suutsin teha õiged otsused ja ilusti vastu sihtida. Ütleme nii, et olin korralikult valmistunud ja suutsin oma plaani ideaalselt ellu viia. Positsioon oli koheselt väga hea.
Ja edasi loksus võistlus siiski omasse kohta tagasi. Teine ja kolmas tiir 2+2 olid mõlemad kehvad. Lamades veel oli lootust, aga kaks kauget viga. Püsti oleks võinud ka vabalt rohkem tulla. Pole jupp aega ennast tiirus nii halvasti tundnud. Milline kramplik punnimine! Kohutav. Ise said ka aru, et nii, jõuga, ei ole võimalik pihta lasta. Kohendaks siis ennast või midagi, aga ei. Ei olegi midagi öelda.
Rajal kippus masendus peale. Õnneks oli mul ees siiski päris suur punt eesotsas Mäkäräisega ning see natuke motiveeris. Mitte oluliselt, aga vähemalt ei lubanud see maha jääda. Viimane tiir oli juba parem, aga sellegipoolest suutsin neljanda mööda lasta. Õnneks lasi enamus "minu punti" ka ühe, ainult Kaisa ja mõni üksik pääses nulliga.
Ehk minul olid käes selle talve viimased suusakilomeetrid. Midagi ei tohtinud sisse jääda. Ja nii ma paningi. Trahviringil alustasin, lõpusirgel, kui oli näha, et kedagi enam tagant ei tule, lõpetasin. Kogu vahepealse aja panin täiega. Ja küpsetasin kõik ära ka. Muidugi, mul polnud seal kes-teab-mis kõvasid nägusid ka sees, aga üks MK-võitja (Tofalvi) ja MMi viies (Vitkova) on ka midagi. Ja lõppkokkuvõttes kümnes ringaeg polnud ka paha. Kui ikka vaja on ja jalad kõhu alt välja võtan, võin päris kiiresti sõita.
Selles mõttes ikka sümboolne võistlus, et ei saanud kuidagi laskmisega hakkama. Oeh. Mis seal ikka, hooaja lõpus ei jõua ennast enam piinata ja närvi minna. Proovisin parimat, välja kukkus nagu tavaliselt. Asko ütleks nüüd, et sellest võistlusest jätad meelde esimese tiiru ja ülejäänud unustad. Nii teemegi.
Täna teeme veel kerge treeningu ja homme varahommikul võtame suuna Trondheimi poole tagasi. Pool viis hommikul (!) viib buss lennujaama. Trondheimist tuleme kes-kuidas-millal koju. Mina peaks jõudma esmaspäeva õhtul lennukiga, Priit vahemikus teisipäeva õhtu-kolmapäeva hommik laevaga.
Kena kevadet.
Kokkuvõttes küllaltki nahkaläinud hooaeg. Aga egas püssi põõsasse ega suuski määrimata ei või jätta. Sügisest juba taas võimalus vigade paranduseks – vahepeal aega korralikult end välja puhata, et värske tundega taas vaikselt vormi koguma hakata.
Edu!
nõus
minge sooja päikese alla ja puhake!!!
ei tea, pole see hooaeg nii hull midagi. igas sprindis üks-kaks tarhviringi vähem ja asi korras;) suusakiirus tundus sel hooajal parem olevat.
pealegi elu parim sprint 6-s koht on supper saavutus!, üleeelmise hooaja laeks oli kõigest üheksas;)
päikest;)
ULHBE
oli hooaeg
esimese tiiru jätaks meelde, ülejäänutest õpiks;)
aga tegelt mis siin ikka, huvitav oli
tänud & kena kevadet vastu