Vaadatud:
1,230
Põhimõtteliselt läks hooaeg ikkagi aia taha. Hooaja eel eesmärgiks seatud MK-kokkuvõtte 25. kohast jäi ikka väga palju puudu, MM läks eriti metsa ning ainsat lohutust pakuvad Anterselva 6. koht, Vancouveri 11. koht ning paar head jälitust.
Toon siinkohal ära kaks graafikut – tulemuste, lasketabavuse ja kaotusprotsendi kohta kahel viimasel hooajal.
Hooaeg 2008
Hooaeg 2009
Kaotusprotsent on arvestatud võrrelduna puhtas sõidus kolme parima keskmisega. Möödalasuprotsent on 100-tabavusprotsent ja koht on koht, välja arvatud jälitused, kus on arvestatud mitte lõppkohta, vaid päeva aega. 2008 graafikust on välja jäetud massid, sest seal lasin ma reeglina palju trahve ja sõitsin aeglaselt, aga kolmekümne seest välja langeda ei anna.
Üldmulje nendest graafikutest on – kui pihta lasen, saan ka hea koha. Sellel aastal veel eriti – kui Östersundi sprint (kus meil suusad ei libisenud) välja jätta, siis üle 90% lastes olen võistlustel kahekümne hulgas nagu viis kopikat. Eelmisel aastal lasin päris palju seda 90%, enamused sprindid, selle aasta peale tuleb kõva viis korda. Nendest üks oli jälitus algusega 55. kohalt ja üks poolhaigena võistlemine…
Sõidukiirus on olnud enamvähem sama. Eelmisel aastal keskmine 7,15%, sellel 6,92%. Alla 5% kaotusega mõlemal aastal kolm sõitu, rekord pärineb selle aasta märtsi Trondheimist – 2,59. Üle kümne läks esimesel võistlusel. Üldiselt on kahe aasta sõidukiirusegraafikud päris sarnased. Alguses kehva, siis võtab tuurid ülesse, et MMiks jälle halba vormi minna ning märts on jälle hea. Lausa hämmastava järjekindlusega ei jõua MMil sõita, eksole. Aga hämmastava järjekindlusega olen ka enne MMi haigeks jäänud. Siin on mõttekoht ja enne olümpiat tuleks sellest ämbrist mööda hiilida.
Ütleme siis nii, et esikümme on mul täiesti sees olemas, aga realiseerimisega esineb suuri probleeme. Protsentide keeles rääkides võiks sõidukaotus kogu aeg jääda sinna kolme juurde ja laskeprotsendi koha pealt võiks Kadrist eeskuju võtta ja 85% ikka ära lasta.
Ma ei oskagi selle laskmise kohta midagi öelda. Ei lasknud nagu väga hullusti, 79% kokkuvõttes pole ju kõige hullem, aga kuidagi pihta ei saanud. Nojah, hooaja algus kõikusin kogu aeg seal 20-30% vahel. See on täpselt see, et mööda eriti ei lase, aga pihta ka ei saa. Kahe-kolme trahviga pole sprindiski minul midagi teha, rääkimata distantsi 4-6 trahvist. Nendega saad parimal juhul neljakümne sisse – ja nii oligi. Hooaja teise pooles sain mõned korrad päris hästi pihta – ja tulid head kohad. Ei, laskmine on ikkagi kõrvade vaheline asi ja ma olen saanud suure õppetunni. Eelmised aastad tulid tabavused lihtsalt, raskusi nagu polnudki. Nüüd on ka rasked ajad ära proovitud ja loodetavasti saan nendega edaspidi paremini hakkama. Kõik laskesuusatajad oskavad lasta, ainult meil on suuremaid või väiksemaid probleeme tabamisega võistlussituatsioonis.
Sõidukiirust on vaja parandada. Midagi pole enda kaitseks öelda. Kolm aastat olen umbes samas augus olnud. Nagu ma räägin – kuskilt on vaja leida 10 sekundit ringile. 4 sekundit kilomeetri peal kiiremini sõita ja juba oleksin kõva käbi. Hetkel on konkreetsed plaanid veel lahtised ja selgitamisel, aga mingid muutused treeningprotsessis tulevad.
Kindlasti ei olnud see hooaeg mahavisatud aeg. Olen Kadriga samal meelel – mõlemad saime omad õppetunnid ja hea, et just sellel, mitte järgmisel aastal. Hooaja lõpus läks juba paremaks. Nüüd lähen teenitud kevadpuhkusele, järgmiseks hooajaks (vaimu)jõudu koguma.