Vaevalt jõudsime Oberhofi asjad lahti pakkida, kui oli vaja juba Ramsausse minekuks kõik uuesti kotti laduda. Vähemalt selline tunne oli küll, väga kiirelt läksid need neli ja pool päeva. Mõned trennid, paar korda Tartus – üle saja aasta sai jälle kinos käidud, natuke kodus asjatamist ja oligi reede õhtu.
Teiselt poolt oligi paras aeg Eestis jälle ära minna, ilmad kippusid väga ebameeldivaks. Üks kompleks tõotas eriliseks ikalduseks kujuneda, aga õnneks jäi poole trenni pealt vihm siiski järgi. Muudes trennides on mulle ilm üsna ükskõik, saime suvel ISCilt sellised kuhvtid, et kui just pussnuge ei saja, siis oled ilusti kuiv, aga laskmiseks tuleb suurem osa riideid seljast ära koorida. Kindad saavad esimese asjana läbimärjaks. Aga nagu öeldud, läks siiski õnneks.
Nüüd oleme juba teist päeva Ramsaus. Esimest korda elus sai Tartust välja lennatud – mis nii viga. Siin on kõik üsna tavapärane – ilm on ilus ja rahvast palju. Eestlasi sealhulgas vist kõige rohkem, suhtes rahvaarvu kindlasti. Samas nüüd kodus olles oli ühel päeval minul ja teisel päeval Priidul au olla Otepää rulliraja ainukasutaja…
Oma esimesel treeningpäeval ehk siis eile tegime hommikupoole juba traditsioonilise matka (2006, 2007, 2008). Seekord oli lõppkõrgus vist kõige suurem – tõusime oma elamisest (1100 m) peaaegu otse 1950 m peale. Päris raske minek oli, poolteist tundi, teepikkuse mõttes nõksa üle 5 km, keskmine pulss 143. Alla tulime väikse kaarekesega. Algus oli piisavalt järsk ja kivine, et joosta ei saanud, tempo oli peaaegu sama, mis üles tulleski – poole tunniga umbes 2 km, aga pulss märksa madalam – 110. Viimased pool tundi sai siis joosta, selle ajaga läbisime 5 km ja pulss oli 127. Niipalju siis kiirustest. Aga sellegipoolest oli alla märksa raskem tulla, lõpus oli reielihas ikka väga valus juba. Iga kurvi peal lootsid, et järsku nüüd tuleb mõni kergelt ülesmäge lõik… Piltidel mina ühe Steinerne Jungfrau ehk Kivise Neitsi rüpes; Priit ja Sirli tõusu murdmas; Sirli selg küla taustal kõige kõrgemast kohast (paremal on näha slallinõlv, mis toa aknast vaadates päris suur paistab); Priit kodus tagasi venitamas.
Õhtul käisime tiirus. Inimese mälu on ikka valikuline. Aastaga oli mulle juba tunduma hakanud, et Ramsau on päris tore koht, aga nüüd tuli kõik väga kiiresti meelde tagasi. Ära oleks surnud sinna raja peale. Ei, mitte sellepärast, et otseselt sõita ei jõuaks või jube raske oleks, vaid lihtsalt ei jõua nii aeglaselt sõita. Et püsida vähegi treeningplaanis ettenähtud tsoonis, pean mina sõitma nii aeglaselt, kui ma vähegi oskan. Ja see on ausalt öeldes nõme – nagu tigu venida – ja sellegipoolest enne tiiru tõusul kella pealt väga suuri numbreid näha. Eks ta läheb päevadega paremaks, aga just selle pärast ongi Ramsau raske koht.
Suusatada oli selle kõige taustal täna hommikul isegi hea, pulss oli üllatavalt madal ja tunne hea. Aga ikkagi pidid ennast kogu aeg valvama ja aeglaselt sõitma, muidu võib see hea tunne väga üürikeseks jääda. Lund on iseenesest vähe – mina pole sellist pilti kunagi näinud.
Muidu on kõik tavapärane – uni on hea, isu on hea, ainevahetus töötab täistuuridel.